Holokaust Eestis

EESTI JUUDID
 
Enne Teist maailmasõda elas Eestis umbes 4400 juuti (0,4% kogu elanikkonnast). 1941. aasta juuli seisuga, kui Saksa väed Eestisse sisenesid, oli siia jäänud umbes 1000 juuti. Valdav osa neist tapeti 1942. aasta alguseks.
 
Tartu: Saksa väed jõudsid Tartusse 1941. aasta juuli alguses ja kohe algas ka Tartus olevate juutide arreteerimine. Vastava korralduse andis Lõuna-Eesti metsavendade juht ja Tartu komandant major Friedrich Kurg välikomandant Hans Gosebruchi käsul. Varsti loodi Tartusse linna komandandi korraldusega juutide kinnipidamiseks koonduslaager, kuid naisjuute hoiti kinni ka sünagoogis. 19. septembriks 1941 oli Tartus maha lastud 50 juuti (mehed tapeti kas juulis või augustis, naised ja lapsed augustis ja septembris), hilisemast on teada veel kolme juudi tapmine. Sõja ajal Tartus tapetud ning Tartus elanud juutide üldarv pole aga täpselt teada. Enne sõda elas Tartus kuni 1000 juuti.
 
Tallinn: Saksa väed vallutasid Tallinna 1941. aasta augusti lõpus, mille järel algas samuti juutide kinnipidamine – alguses poliitilises politseis või kohalikus politseijaoskonnas, hiljem Tallinna Keskvanglas ehk Patareis. Naised ja lapsed koondati Harku vangilaagrisse. 10. septembril algas juba massilisem juutide arreteerimine seoses Saksa erikomando 1a ülema Martin Sandbergeri käsuga arreteerida kõik meessoost juudid alates 16. eluaastast. Samal ajal koondus ka juutidega tegelemine erikomando 1a kätte. 1942. aasta suveks oli Tallinnas arvatavalt hukatud 643 juuti. Enne sõda elas Tallinnas 2200–2300 juuti.
 
Pärnu: Pärnus korraldati esimesed juutide hukkamised 13. ja 26. juulil 1941. Saksa erikomando 1a ülema 10. septembril antud käsu ajaks, mille kohaselt pidi arreteeritama kõik meessoost juudid alates 16. eluaastast, oli 46st kinnipeetud meessoost juudist hukatud juba 44. Oktoobris-novembris lasti Rae metsas maha naised ja surmati lapsed (väidetavalt mürgisüstidega Pärnu sünagoogis). Kokku tapeti 1941.–1942. aastal Pärnus 137 Eesti kodanikust juuti. Enne sõda elas Pärnus umbes 250 juuti.
 
Narvas tapeti 32 juuti. 
 
Rakveres tapeti 22 juuti.
 
Viljandis juudid arreteeriti ja paigutati politseivanglasse. Mehed tapeti peatselt, naised ja lapsed 1941. aasta sügisel. Kokku hukati 20 juuti.
 
Valgas Priimetsa metsas tapeti 7 juuti.
 
Petseris tapeti vähemalt 5 juuti.
 
 
EUROOPA JUUDID
 
Jägala: Jägala töö- ja kasvatuslaager allus Martin Sandbergerile, kes oli Saksa julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis. 5. septembril 1942 toodi Jägalasse Terezini getost 1002 peamiselt Tšehhi juuti ja 30. septembril lisandus uus ešelon 1049 juudiga Frankfurdist Maini ääres ja Berliinist. Raasiku raudteejaamas valiti välja kuni pool tuhat töövõimelisemat vangi, kes saadeti edasi Jägala laagrisse. Laagris tegeleti peamiselt saabunutelt konfiskeeritud pagasi sorteerimisega. Laager tegutses 1943. aasta kevadeni. Selleks ajaks veel elus olevad vangid kas tapeti, paigutati Tallinna Keskvanglasse või saadeti edasi Vaivara koonduslaagri võrgustikku.
 
 
Jägala koonduslaagrisse saadetud juutidele kuulunud isiklikud esemed. Foto Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum
 
Kalevi-Liiva polügoon: Tšehhist ja Saksamaalt toodud juutidest, kes transporditi 1942. aasta septembris Raasiku raudteejaama, kuid ei valitud erinevatel põhjustel välja Jägala laagris töötamiseks, hukati peaaegu kohe 1600 vangi Kalevi-Liival. Järgnevalt mõrvati Kalevi-Liival Jägala laagris haigestunud, nõrgestunud või vastu hakanud vangid. Kokku tapeti seal kuni 1800–2000 juuti ja Eesti mustlast.
 
Tallinn: Keskvangla (nn Patarei vangla), ehk töö- ja kasvatuslaager nr 1: Vanglat juhtis vahetult Eesti julgeolekupolitsei. Sinna paigutati vangid Jägala laagrist, kes olid viimase sulgemise ajal veel elus. 1944. aasta mais toodi sinna u 300 Prantsusmaa juuti Drancy koonduslaagrist. Nõrgad ja haiged selekteeriti välja, hukati või siis puuduvad nende edasise saatuse kohta täpsemad andmed. 1944. aasta septembri alguses saadeti 34 allesjäänud Prantsusmaa juuti Stutthofi koonduslaagrisse. Nendest elas sõja üle 20 inimest. Osa vange, kes viidi töö- ja kasvatuslaagrisse nr 2 ehk Murru vanglasse, rakendati mullatöödel lennuväljal ja laadimistöödel raudteejaamas. Mõni vang, kes olid eelnevalt töötanud käsitöölistena, sai rakendust ka oma erialal. 
 
 
 
Patarei vangla ehk töö- ja kasvatuslaager nr 1 Tallinnas. AM 
 
VAIVARA KOONDUSLAAGRI VÕRGUSTIK
 
1943. aasta alguses alustasid Saksa väed taandumist Kaspia mere lähedal asuvatest naftatööstuspiirkondadest, mistõttu tuli tekkivale kütusedefitsiidile leida kiireid alternatiive. Üheks selliseks kujunes Eestis asuv põlevkivitööstus, kus toodetav õli ja bensiin omandasid esmatähtsuse ka riigimarssal Hermann Göringi silmis, kes käskis seda piirkonda uute õlitehaste rajamisega eelisarendada. Ametliku korralduse Vaivara laagrite rajamiseks Eestisse põlevkivitööstuse tarbeks andis Heinrich Himmler 21. juunil 1943. Laagrisüsteem allus otseselt Berliinis asuvale SSi Majanduse ja Halduse Peaametile (WVHA). Juutidest vange hakati tooma Vaivara võrgustikku 1943. aasta augusti alguses. Juudid saabusid rongiga esmalt kas Vaivara või Ereda raudteejaama, kus neid järgnevalt erinevatesse alamlaagritesse suunati. Oli tavaline, et vangid ei püsinud kogu aja jooksul ühes laagris, vaid rakendati tööle erinevates laagrites, kuhu neid marsikorras jala transporditi. 1943. aasta septembriks oli Vaivara koonduslaagril kolm alamlaagrit 3300 juudist vangiga (1100 Vaivaras ja 2200 kahes Viivikonna laagris). Oktoobris kerkis laagrite arv kümneni ning juba järgneva aasta jooksul tegutses võrgustikus kokku 20 erinevat tööpiirkonda ja alamlaagrit. Tähtsamad laagrid asusid Vaivaras, Kiviõlis, Eredal ja Kloogal. Laagrite suurus, eksisteerimisaeg ning seal olevate vangide hulk võis suurelt varieeruda. Laagrite välisvalvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. politseipataljoni 3. Kompanii, kuid seal tegutsesid ka venelaste üksused 290. politseipataljonist. Laagri sisevalve oli organiseeritud SSi poolt. Vaivara koonduslaagritesse toodi juute põhiliselt Vilniuses ja Kaunases olevatest getodest, väiksemal määral ka mujalt. Juutide üldarv Vaivara laagrites kogu perioodil oli 10 000 ümber. Kui koonduslaagreid hakati 1944. aasta jooksul rinde lähenedes evakueerima, siis kaasnes sellega ka töövõimetute ja evakueerida mittejõutud juutide hukkamine. Septembri keskel olid kõik allesjäänud juudid koondatud peamiselt Lagedi ja Klooga laagritesse, kust neid plaaniti meritsi lääne poole transportida. Samal ajal algas aga ka Saksa vägede massiline evakueerimine Paldiski ja Tallinna sadamate kaudu, mistõttu ei leitud juutide transportimiseks enam võimalusi ning nad hukati Lagedi ja Klooga laagrites.
 
 
 
Juutidest vangid Kiviõli koonduslaagris. Eesti SS-Leegioni Muuseum
 
 
Klooga. Esimesed vangid toodi Kloogale 1943. aasta septembri alguses. Oktoobri lõpus oli Vaivara laagrite arsti raporti kohaselt Kloogal 1453 juuti. 1944. aasta suvel hoiti Klooga laagris juba 2156 juudist vangi, kellest enamik olid naised (1239). Suurem osa neist oli kohale transporditud Vilniuse getost (671), väiksem osa Kaunasest (439) ning enamik neist olid töölised-käsitöölised. Meestest pärines 719 Vilniuse getost, 59 Kaunasest ja 14 Varssavist. Ka nemad olid suuremas osas määratletud tööliste või käsitöölistena. Erinevalt enamikust Vaivara võrgustiku laagritest ei olnud Klooga seotud Eesti põlevkivitööstusega ning vange rakendati esmajoones puidu- ja betoonitööstuses. 19. septembril 1944 Klooga laager likvideeriti ja evakueerimata jäänud juudid tapeti massimõrva käigus. Hukatute arv ulatus kuni paari tuhandeni.
 
 
 
Grupp Klooga laagris ellujäänud juute laagri väravas. September 1944. AM
 
 
 
Tuleriidad põlenud laipadega. Taamal Klooga massimõrva uurimiseks moodustatud erakorralise komisjoni liikmed. September 1944. AM 
 
 
Lõpetamata jäänud tuleriit. September 1944. AM 
 
Lagedi. 19. augustil 1944 evakueeriti suurem osa juute Lagedi laagrist Stutthofi koonduslaagrisse, samas toodi mõni päev hiljem Kloogalt Lagedile lisaks 500 juuti, kes ehitasid punkreid ja kaevasid kaitsekraave Tallinna kaitseks. 18. septembril 1944, samal päeval, kui algas suurem evakuatsioon Tallinnast, korraldati Lagedil sinna jäänud juutide massimõrv. Kindlaid andmeid hukatute arvu kohta.
 
Ereda. Ereda laager rajati 1943. aasta juulis. 1943. aasta septembri alguses saabus Kohtla raudteejaama kahel korral kokku 2000 juuti Vilniusest. Vange jaotati järgnevalt erinevate harulaagrite vahel. Vangid töötasid tee- ja raudteeparandustel, kuid ka põllutöödel. Märtsis 1944 oli juutide arv Eredal suurim, ulatudes 2000 lähedale. Muidu oli vastav arv tunduvalt väiksem. Laager likvideeriti 1944. aasta juuli lõpus, kuid tõenäoliselt toodi sinna septembri alguses juba mujalt teisi vange. Hukkamised leidsid aset ilmselt juuli lõpus ja septembri alguses. Hinnanguliselt tapeti seal 700-1000 vangi. 
 
Ülejäänud Vaivara alamlaagrid: Vaivara (2 laagrit), Kiviõli (2 laagrit), Narva, Narva-Jõesuu (Hungerburg), Auvere, Kerstova/Putki, Jõhvi, Kuremäe, Kunda, Kiviõli, Viivikonna (2 laagrit), Pankjavitsa (Petserimaa), Petseri , Ülenurme, Kudupe (Kirde-Läti), Kohtla (Goldfields), Aseri, Sonda, Soska.