Peeglite ajalugu on pikk ja huvitav ning algas juba siis, kui inimene oma kujutist veepinnal nägi ning seda enesega samastama õppis. Valmistama hakati peegleid siiski aastatuhaneid hiljem, kui udusest virvendusest enam piisanud. Kaasajal on erinevatest materjalidest, erineva suuruse- ja raamistusega peegeldajatest on saanud meie igapäevelu lahutamatud kaaslased, ilma nendeta me tavaliselt oma päeva ei alusta.

Veesilmad ja lihvitud tahvlid

Esimesed peeglid, mida inimkond kasutama hakkas, olid looduslikud veesilmad, millelt paistis vastu nii vaataja ise kui teda ümbritsev keskkond. Ühiskonna ja sotsiaalsete suhete arenedes, muutus peegeldus oluliseks osaks mina-pildi kujunemisel ja maailma mõtestamisel ning sellega kaasnes vajadus, näha ennast ka loodusjõududest sõltumata. Otsides alternatiive veteväljale, hakati siledaks lihvima kivi- ja puitplaate, hilisemal ajal aga sepistama metalltahvleid. Peeglite kuju meenutas materjalist sõltumatult inimese nägu, mis omakorda seletab, mida sealt eeskätt näha taheti. Kui muistses Egiptuses kuulusid läikima poleeritud esikülje- ja nikerdatud käepidemetega pronksist, hõbedast või kullast peeglid ainult kõrgklassi igapäevaellu, siis antiikmaailmas levisid peeglid juba sedavõrd laialdaselt, et jõudsid rahvalugudesse ja filosoofide traktaatidesse. Tuntud on legend Vana-Kreeka jahimehest Narkissosest, kes armus oma peegelpilti, filosoof Platon soovitas aga kõigil joobnutel ja õelatel tülinorijatel oma pahede nägemiseks peeglisse vaadata.

   
Kuna metallpeeglid kaotasid kriimustuste korral kiiresti selguse ja moonutasid kujutist, võeti Rooma impeeriumis umbes kaks tuhat aastat tagasi kasutusele ka klaaspeeglid. Tänapäevaste peeglite valmistamine algas 13. sajandil Veneetsias, kus klaasplaatide tagakülgi hakati katma õhukese tinakihiga. Itaalias leiutatud uut tüüpi peegeldajate võidukäik oli kiire ja peagi muutusid need enesest lugupidava härrasrahva tunnuseks kõikjal Euroopas. Tehnoloogia arenedes kasvasid näomõõtu peeglid mõned sajandid hiljem juba seinasuurusteks ning uhkelt raamituna asendasid need interjöörides tihti maalikunstnike teoseid.

Põltsamaa peeglid

Eestis alustati peeglite valmistamist 1782. aastal Tõrna-Kamari manufaktuuris Põltsamaal. Ettevõtte asutajaks oli edumeelne lossiomanik, Vene armee major Woldemar Johann von Lauw, kes lasi peegelklaasi tooraineks vajaliku liiva välismaalt kohale vedada ja palkas keerukaid eelteadmisi nõudvaid töid tegema Saksamaal väljaõppinud meistrid.

 Pudelimärk WL - leitud Woldemar Johann von Lauw`le kuulunud Laashoone (1764-1775) klaasikojast AM _ 18398 PK 4625

Tõrna klaasikojas puhuti valimis eriliselt läbipaistvad klaasist tahvlid, mis seejärel Kamari lihvimiskojas Põltsamaa jõe veesurve abil siledaks poleeriti ning siis peegelduseks vajaliku elavhõbeda- ja tinakihiga kaeti. Tõrna-Kamari ettevõttes valminud peegleid kasutas luksuslikku elustiili armastanud Woldemar Johann von Lauw ise, kuid konkurentsi puudusel olid need väga populaarsed ka siinse aadelkonna seas ja jõudsid müügile isegi Vene impeeriumi pealinnas Peterburis. Peeglite valmistamiseks vajalik tooraine oli aga kallis ja tegevuskulud kõrged, lisaks purunes suur osa valmistoodangust kehvade transpordiolude tõttu enne ostjateni jõudmist. Lennukate ideedega Põltsamaa lossihärrale kuulunud moodne tööstusettevõte tegutses paraku üsna lühiajaliselt ja peale omaniku surma seal enam peegleid ei valmistatud.

Amelungide suurtööstus

Palju tuntumaks said aga perekond Amelungide 1792. aastal asutatud Rõika-Meleski vabriku peeglid, mis oma märkimisväärse selguse tõttu võitsid kiiresti laialdase tuntuse. Võrtsjärve-äärse Võisiku mõisa maadel tegutsenud ettevõtte peeglid pälvisid oma kvaliteedi ja hiiglaslike mõõtmete – võimsamad neist olid üle viie ruutmeetri suurused - tõttu ka laiemat rahvusvahelist tähelepanu, võites preemiaid erinevatel tööstusnäitustel. Londonis 1851. aastal toimunud maailmanäitusel võitsid ettevõttes valmistatud veidi üle kolme meetri kõrgused peeglid koguni kuldmedali. Rõika-Meleski peegleid kaunistasi Peterburi aadelkonna losside seinu, kuid jõudsid tänu vilkale ülemerekaubandusele teistessegi Euroopa suurlinnadesse ja Ameerika Ühendriikidesse.


Peeglitootmise Rõika-Meleski vabrikus lõpetas esimese maailmasõda. Peale Eesti iseseisvumist kadus Vene impeeriumi hiiglaslik turg ja ettevõttes hakati tootma lihtsamat klaastaarat.
Väikese vigurpeegli, mille keskel on suurendav luup, tegi aga 1889. aastal oma pruudile salaja pulmakingiks ettevõtte lihttööline ja kutsar Jaak Kuusik. Mõõduka tasu eest palkas innukas peigmees appi ka sakslasest klaasimeistri, sest peeglite valmistamine oli keeruline ja nõudis erilisi oskusi.

Ümbertöötlejate ajastu

Hilisemal ajal Eestisse enam uusi peeglivabrikuid ei asutatud, küll aga tegelesid peegelklaasi hõbetamise, parajaks lõikamise- ja poleerimisega arvukad väiketöökojad. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli peeglitootjaid kokku üle paarikümne, suuremad ja tuntumad neist olid Johann Lindemanni Klaasi- ja peeglitöökoda, E & G Loderaud Peeglitööstus ning aktsiaseltsid Frankonia ja Fama.


Peeglite valmistamiseks vajaminevat tahvelklaasi ostsid ettevõtted peamiselt Järvakandi klaasitehasest , kuid väiksemates kogustes toodi seda sisse ka välismaalt. Kui Põltsamaal ja Rõika-Meleski vabrikus valmistatud peeglite peamiseks ostjaskonnaks oli peamiselt olnud aadelkond, siis omariiklusajal tegutsenud väikefirmade soodsa hinnaga peeglid jõudsid juba Eesti kujuneva keskklassi kodudesse.


Nõukogude aja siinne peeglivalmistamine hääbus. Artellideks muudetud väikesed töökojad likvideeriti kiiresti ja peegleid hakati tarnima NSV Liidu suurtööstustest. Tänapäeval on Eesti suurimaks peeglitootjaks aktsiaselts Andres Peeglid, kus eksporditud tahvelklaas kaasaegse tehnoloogia abil peegeldama pannakse.


Valik ajaloolisi peegleid on eksponeeritud Eesti Ajaloomuuseumi näitusel „Klaasimeistrid“ kuni 18. juunini 2023.