7. oktoobril alustab Filmimuuseumis rahvusvaheline filmiklubi Tallinn International Film Society või lühidalt TIFS
Eesmärgiks on tutvustada filmide abil kõikidest kultuuridest ja rahvustest vaatajatele eesti ajalugu, kultuuri, traditsioone, eluolu ja meelelaadi.Filmiklubi filmid linastuvad ingliskeelsete subtiitritega. TIFSi seansid pakuvad lisaks filmidele ka arutelusid, miniloenguid ja Q&A sessioone erinevate valdkondade spetsialistidega, kes aitavad avada filmide tausta, konteksti ja teemasid.
TIFSi filmiprogrammi kureerib auhinnatud filmikriitik ja -ajakirjanik ning raamatu “101 Eesti filmi” autor Tristan Priimägi.
Kinopiletitega saab seansside järel tasuta Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis asuvale näitusele “Minu vaba riik”, mis aitab filmides käsitletut edasi avastada.
- Sügishooaja programm:
25.11 Stereotüüpide teenindamine: Ida-identiteet pärast NSV Liidu lagunemist. “Sügisball” rež. Veiko Õunpuu
16.12 Liidust liitu: varased euroskeptikud Eesti animatsioonis. “Hotell E” rež. Priit Pärn ning “Kapsapea” ja "Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse" rež. Riho Unt
- 7.10 Pehme ja külm: pehme jõud külma sõja teenistuses
Sündmus ja piletit siit.
1980ndate defitsiidiaeg lõi kapitalistliku tarbimisühiskonna kultuse Nõukogude Liidus, aga lisaks kaupade defitsiidile valitses ka informatsiooni defitsiit, mis töötas valitseva režiimi kasuks – kuidas sa oskad midagi soovida, kui sa isegi ei tea, mida on üldse võimalik tahta? Ebamäärase roosa uduna hõljuv Lääne heaolu ihalus realiseerus konkreetseks visuaalpaketiks Soome televisiooni vahendusel, mida oli Eesti NSV põhjaosas võimalik illegaalselt vaadata. Eestist sai Külma sõja huvitava hübriidvormi tallermaa, kus kasutati popkultuuri ja nn. pehmet jõudu ideoloogilise ülekaalu saavutamiseks. Võitlus tõi kaasa huvitavaid vastasseise ja koostöövorme. Ka võimuorganid polnud lääneihalusele immuunsed ning töötasid tihti ametliku programmi vastu, võimaldades ka endale ning lähedastele lääne hüvesid; võtsid ühe käega kaupu vastu ja teisega üritasid auku kinni müürida. Tekkis Lääne ja Ida vaheline vastastikune sõltuvussuhe, mis põhines ühtviisi nii vastastikusel põlgusel, empaatial, sümpaatial kui pragmaatilisusel. Mõlemad pooled üritasid teist ära kasutada, aga mõlemad olid sellest ka teadlikud. Klassikalise „kaksisoima“ derivaat.
- 25.11 Stereotüüpide teenindamine: Ida-identiteet pärast NSV Liidu lagunemist
Sündmus ja piletit siit.
Sügisball kui ühtaegu uudne ja ootuspärane nägemus Ida-Euroopast. Nagu katsekamber, kuhu on sisestatud idaeuroopalikkuse essents, et seda laboratoorsetes tingimustes uurida. „Sügisball“ on teosena täiesti sõltumatu konkreetsest ajaperioodist (see võiks toimuda ükskõik, millal) ja sellisena kuvabki pigem üldist ideed kui konkreetset lugu, aga koht on selge – „Ida-Euroopa“ kui mõtteline ruum, ilma vajaduseta mainida konkreetset geograafilist asukohta.
Ühest küljest teenindatakse selle filmiga Lääne iha defineerida uus Ida, ja selle defineerimise läbi rõhutada nende kahe lõhet. Soovi läheneda Idale kui Teisele, mida tuleb uurida pigem kui midagi eksootilist, mitte kui midagi oma. Seeläbi muutub kinematograafiline ettekujutus Idast konkreetset nišši täitvaks tooteks, millel on oma asukoht Euroopa filmimaastikul ja selge funktsioon (vt ka Rumeenia, Balkani jms). Teisest küljest omandab Ida Lääne mängu mängides ja nendele ootustele vastates vaikselt ja märkamatult Lääne värvid ja kombed, töötades vaikselt assimileerumise suunas. Lääne ja Ida vaheline vastastikune sõltuvussuhe, mis üritab üheaegselt neid kaht omavahel nii tõmbuma kui tõukuma panna.
„Sügisball“ oli Eesti esimene ja paljuski ka ainuke edukas katse siseneda rahvusvaheliselt sellesse „Idaeuroopalikkuse“ turusegmenti. Selle tulemusena aga sündis eesti filmiajaloo üks paremaid filme.
- 16.12 Liidust liitu: varased euroskeptikud eesti animatsioonis
Nõukogude Liidu lagunemise järel püüdis Eesti kaugeneda vene mõjusfäärist ning siduda end võimalikult kiiresti Lääne-Euroopa organisatsioonide võrgustikuga ja saada seeläbi ka praktikas osaks Euroopast. Taotlus Euroopa Liiduga liitumiseks tehti juba 1995. aastal, Euroopa Liidu liikmeks sai Eesti aga alles 2004. aastal. Samal aastal sai Eestist ka NATO täieõiguslik liige.
Vahepealset kümneaastast üleminekuperioodi iseloomustas aga teatud ebakindlus ja teadmatus tuleviku suhtes. Kuigi riigi ametlik poliitika oli selgelt suunatud Läänele, tulid filmivaldkonnas, animatsioonis, valmis huvitavaid filme, mis võtsid pigem skeptilisema või vähemalt iroonilisema positsiooni.
Priit Pärna „Hotell E“ valmis juba 1992, ehk üks aasta pärast taasiseseisvumist ning on hea anarhismi näide, sest euroskepsis oli tol ajal midagi mõeldamatut. Film vastandab taas reljeefselt Ida ja Lääne, karikeerides mõlemat ja pakkumata tegelikult ühtki konkreetset lahendust, milles ju ongi Eesti traagika, geograafilisest aspektist vaadatuna. Meie ees on vaid valik valida pool.
Sellele sekundeerib ülipopulaarne 1993. aasta film „Kapsapea“ – kahe Oskar Lutsu teose adaptatsioon – ja 1997. aasta järjefilm Kapsapea 2. Mõlemad on puhas jantkomöödia, millele annab ajastu märgi toonane välispoliitika.