Ajaveeb
Kõik uudised
|
Autor: Annely Kaldoja
Tina tänava lood

Igal asumil, tänaval ja majal on oma kohavaim, mida tunnevad kõige paremini inimesed, kes seal elavad, kuid mida on põnev avastada ka kõigil teistel. Raua asumis, Kesklinna ja Kadrioru piiril asub Tina tänav, mis sai nime 1900. aastal. Tänav on vaid 390 meetri pikkune, kuid sellel on elanud märkimisväärselt palju kultuuritegelasi. Näiteks on aadressil Tina 13 elanud näitleja ja lavastaja Sulev Nõmmik, Tina 17 majas aga nii spordireporter Toomas Uba kui ka näitleja Ervin Abel, vastasmajas näitleja Jüri Järvet. Raadio-ja teleajakirjanik Valdo Pant elas aadressil Tina 16a, maadleja Johannes Kotkas Tina 21. Need on vaid mõned näited.

Tänases loos tuleb aga eelkõige juttu kortermajast Tina 23/Kreutzwaldi 11, kus asub Särevi teatrituba. Muuseum, mis praegu on osa SA Eesti Ajaloomuuseumist, oli kunagi koduks kahele teatriinimesele Anna ja Andres Särevile. Sel aastal möödub kõnealuse hoone ehituse valmimisest 100 aastat.

Tina 23/Kreutzwaldi 11 maja. Foto pärineb lavastaja, dramatiseerija ja näitleja Andres Särevi (1902-1970) kogust, dateerimata ETMM_9445 T 429:2/4:33 

Tallinna esimesi korteriühistuid

1922. aastal asutati korteriomanikkude ühing Unitas, mille eesmärk oli muretseda oma liikmetele korralikud korterid. Ühingu asutajateks olid kuus meest, neist enamus sõjaväelise taustaga: Johan Unt, Johan Pullerits, Erich Bartelt, Rudolf Viinberg, Boris Kuznetsov ja insener Mihail Jegorov. Kuna majas on elanud mitmeid kindraleid, siis on maja nimetatud rahvasuus ka kindralite majaks. Krunt maja ehitamiseks osteti Raua asumisse, Tina ja Kreutzwaldi (aastani 1923 Romanovite) uulitsa nurgale.

Korteriomanikkude ühingu Unitas pitsat AM_18347:9 P 6401 

Maja projekteeris Saaremaal sündinud Peterburi Kunstide akadeemia professor, arhitekt ja insener-ehitaja Aleksander Poleštšuk (1863-1944). Ta on muuhulgas töötanud teedeministeeriumi peaarhitektina, asutanud Kuressaare ametikooli, projekteerinud Nevski katedraali Toompeal (arhitekt Mihhail Preobraženski patronaaži all ja uurinud põlevkivituha kasutamise võimalusi.

Klassitsistlikus stiilis kivihoone igale korrusele planeeriti neli 3-4-toalist korterit avara köögi, vanni- ja teenijatoaga. Kokku on majas kortereid 20, sissepääs korterisse 1-10 on Kreutzwaldi tänavalt ja 11-20 Tina tänavalt. Hoonel on omanäolise raamijaotusega puitaknad ja välisuste kohal torkavad silma paekivist raamistused. Rahvusarhiivis asuvast 23. veebruaril 1923 toimunud peakoosoleku protokollist võib lugeda, millised tehnilised tingimused maja ehitamise osas kokku lepiti, näiteks et trepi käsipuud peavad olema saare puidust, veekloseti kausid aga fajansist. Maja ehitamiseks võeti 1923. aastal riiklik ehituslaen. Korterites oli kuni 1960. aastateni ahjuküte, mille tarbeks veeti puid korterisse tõstukiga. 

Atentaat kindral Undile

1930. tabas elanikke vapustus, sest Unitase ühele asutajaliikmele ja esimehele kindralmajor Johan Undile (1876-1930) tehti atentaat. Kindral oli teel koju, kui kurjategija teda 4. aprillil kell 21.30 veidi enne koduukseni jõudmist tulistas ja seejärel politsei juurviljaaia (praegune Politseipark) suunas põgenes. Teated atentaadist ilmusid pea kõigis Eesti lehtedes, 5. aprilli Päevaleht kirjutas: “Neljapäeva õhtul levis linnas kulutulena teade terroristlikust atentaadist kindralmajor Johan Undile, pealinna julgeoleku kaitse juhile, kolmanda diviisi, sõjaväeringkonna ja Tallinna garnisoni ülemale. Varsti kõneles kogu linna veretööst, mille ohvriks on langenud meie kaitseväe tüsedamaid ja populaarsemaid juhte.” Päevalehes kuulutati välja 1000 kroonine autasu mõrvari tabajale. Siiani pole mõrva täpsed asjaolud selged, kuid lehed kirjutasid tollal, et mõrva motiiv oli kättemaks 1924. aasta detsembrimässu mahasurumise eest.

Kindralmajor Johan Unt. ERM Fk 2625:20 

Särevid ja nende külalised

Teatriperekond Anna ja Andres Särev kolisid Tina 23 korterisse number 13 1930ndate lõpus, enne seda elasid nad samal tänaval majas number 3. Nende kodu oli väga külalislahke, nad võõrustasid nii kolleege kui ka kirjanikke, kellega Andres koostööd tegi. Näiteks võis Särevite juures näha näitlejat Liina Reimani (1891-1961), kes elas koos dirigendist abikaasa Raimund Kulliga Särevite vahetus läheduses Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgal. Liina Reimanit on iseloomustatud kui väga andekat, aga seejuures suure töövõimega näitlejat. Lavastaja Säreviga tehti lisaproove ka üksteise kodudes, Andres Särev on meenutanud: “See proov algas tavaliselt kell 10, võrdlemisi varakult seega, ja kestis öösel kella kahe-kolmeni, ka neljani vahel. Kogu aeg oli töö pingeline. Selles ruumis, kus me proovi tegime, läks kõik segamini - mööbel, vaibad, suitsukonisid olid kõik kohad täis. Tohutult palju kohvi jõime ära. Kui tegime proovi minu poolt, siis keetis minu naine kohvi ja kui tema korteris, siis pidi tema elukaaslane Raimund Kull kohvi keetma.” Andres Särevil kui A. H. Tammsaare esimesel dramatiseerijal, oli põhjust ka Tammsaaret enda juures võõrustada. Kui Särevid 1. märtsil 1940 raadiost Anton Hansen Tammsaare surmast kuulsid, ei tahtnud nad seda algul uskuda, sest kirjanik oli vaid kolm tundi varem nende poolt lahkunud. Ta oli toonud Särevile tagasi “Põrgupõhja uue Vanapagana” dramatiseeringu käsikirja, Anna meenutuste järgi oli Tammsaare olnud heatujuline, elav ja naljatlev.

Särevite tugitoolid ETMM_8293/1-2 Aj 111:34/T429

Eesti esimese kunstlaulja mõrv

Maximilian Maksolly “Aino Tamm”. ETMM_9019 ML 31

Kortermaja Tina 23 viiendal korrusel, korteris number 20 elas Aino Tamm (1864-1945), esimene kutseline eesti laulja. Aino Tamm oli üks esimesi, kes Unitasega liitus ja endale korteri Tina tänava majja soetas. Nii nagu teatrimees Andres Särev, oli ka Aino Tamm pärit Mulgimaalt. Tahtekindla naisena viis ta ellu oma unistuse ning vallutas pärast Peterburis muusikalise hariduse saamist soolokontsertidega nii Eesti kui Euroopa suurlinnade lavad. Seejuures oli ta esimene, kes tutvustas meie rahvamuusikat välismaal. Oluline oli ka tema töö lauluõpetajana konservatooriumis. Lauluõpetajana eratundide andmist jätkas ta oma elu traagilise lõpuni 7. detsembril 1945, mil ta röövmõrva ohvriks langes. Mõrva kavandaja oli Aino Tamme naaber, kes võttis temalt laulutunde. Mõrvarid tabati ja varastatud väärisesemed saadi küll kätte, kuid Eesti oli jäänud ühe suurkuju võrra vaesemaks ja majaelanikud elasid pikalt hirmus, et midagi sarnast võib korduda.

Aino Tamme varanduse ülevõtmine ETMM_8201 M 13:1/429:4 

Halloo-onu

Üks Särevite naabreid oli näitleja ja pedagoog ning Eesti esimene raadioreporter Felix Moor (1903-1955). Teise maailmasõja järgsel ajal oli ta Eesti Raadio esimeste otseülekannete saatejuht. Panso on teda oma raamatus “Portreed minu ja minu ümber” portreteerinud järgmiselt: “Kas meeldis Moorile raadio või meelitas Moori raadio, ei tea. Aga Moor läks raadiosse, raadio neelas ta endasse, ning tulin nooruk nr 1 suri välja ja sündis Raadio-onu, Halloo-onu või lihtsalt onu Moor. Sel ajal oli see kõik uus ja põnev; ja onu Moorist sai eesti populaarseim inimene. Ta hääl tungis korteritesse ja talutubadesse. Ta oli diktor, deklamaator, tegi lastetunde, lavastas kuuldemänge. Mädchen für alles! Imeteldav produktiivsus! Aga kuskile pidi mahtuma veel lugemine, endaarendamine. Ja tunnid isa Bakhosega. Sest neid tunde ei lubanud Felix Moor ühelgi oma elu etapil maha kustutada. Need olid jutukad, lustakad, peamiselt meeste seltskonnas. Neid oli mulgi joont ja natuke ka mulgi pentsikust. Sest Suure-Jaani mehena oli Moor läbi ja lõhki mulk.” Felix Moor elas Tina tänaval koos oma näitlejast abikaasa Linda Sellistemäega. Lisaks neile ja Särevite on majas elanud ka teisi teatriperekondi, näiteks Linda Rummo ja Vello Rummo, Jaan Haabjärv ja Juta Arg.

Felix Moor TLM Fn 9801:69

Felix Moori ja tema esimese abikaasa Ly Lasneri seinavaip AM_22583 TE 3340 

Nõukogude aja ühiskorterid

Nõukogude ajal korterid natsionaliseeriti, 1945. aastast tegutses Elamuehituslik Kooperatiiv Unitas, mis likvideeriti 1949. aastal kui riigilaenuga ehitatud kodanlik institutsioon. Etteruttavalt olgu aga öeldud, et Eesti iseseisvumise taastamise järel polnud kehtivate seaduste alusel polnud võimalik taastada Unitast endisel kujul, seega taasasutati ta korteriühistuna Unitas 1997. aastal. Pärast sõda aga muudeti maja suured korterid ühiskorteriteks, mõnes korteris elas koguni kolm perekonda. Nii oli see ka Särevite koduga, kus elati 1956. aastast kuni 1960ndate keskpaigani koos teiste peredega. Andres Särev suri 1970. aastal, Anna lesepõlv kestis veel kümme aastat. Rõõmu tõid talle naabrite ja endistele kolleegidele külaskäigud, aga teatri-ja muusikamuuseumi töötajad, kes käisid Särevi arhiivi korrastamas. Anna jättis testamendiga enda ja Andres Särevi pärandi teatri-ja muusikamuuseumile ning muuseum avati korteris aastal 1982.

Näitleja Anna Särev oma Tina tänava kodus, 1974. Foto Henno Saarne ETMM_8590 Fk 97095/r  

Rohkem lugusid Tina tänavalt kuuleb aga muuseumiööl, 18. mail kell 18.00, mil räägin lähemalt selle põneva maja ajaloost ja on võimalik külastada teatriinimeste Anna ja Andres Särevi kunagist kodu.