Laulupidude traditsioon sai alguse 19. sajandil, mil Euroopas levis rahvusromantism ja hoogustus koorilaululiikumine. Saksamaal ja Šveitsis asutati lauluseltse, hakati korraldama kooride ühislaulmisi. Sajandi keskpaiku asutati saksa lauluseltsid ka Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Üks esimesi oli 1849. aastal asutatud Revaler Verein für Männergesang (Tallinna meestelaulu selts). Esimene balti kooride ühislaulmine toimus 1836. aastal Riias. Siiski oli esimene baltisaksa laulupidu 1857. aastal Tallinnas peetud suur laulupidu.

Laulupidusid kajastas jooksvalt ajakirjandus, kohalikud saksa- ja eestikeelsed ajalehed, aga ka piiritagused väljaanded. Maarahvale jutustas nendest Johann Voldemar Jannsen oma samal aastal ilmuma hakanud Perno Postimehes. Ta võttis ka ise pidudest osa, kas pealtvaatajana, aga 1857. aasta laulupeost arvatavasti ka lauljana Pärnu koori koosseisus. Ajakiri Das Inland trükkis vahetult enne üritust ära programmi ja avaldas hiljem pikema ülevaate peo käigust, mille siinkohal sündmuse meenutamiseks, äratundmisrõõmuks või võrdlusmomentideks heade lugejateni vahendame.

 

E. H. Schlichting. Balti laulupidu Tallinnas 1857. Litograafia. AM G 1236. Keskel: koraalilaulmine Tallinna raekoja ees; ülal: külalislauljate vastuvõtt Tallinna sadamas 29. juunil; külgedel: vaimulike laulude kontsert Niguliste kirikus 29. juunil ja vabaõhukontsert Kadriorus 1. juulil. 

 

Rinnamärk I balti laulupeost saksa rahvusvärvides värvipaelaga. AM PK 2623. Märgil on kujutatud Tartu vappi, seega võib see olla Tartu koori märk. Tartus peeti baltisaksa laulupidu 1868. aastal. Foto: V. Lõhmus. 

Tallinnas arutleti laulupeo üle kuude kaupa, sest see oli esimene sedalaadi ettevõtmine. Kas meie linnade kaugus üksteisest ning mitte väga head ühendusteed lubavad lauljatel ja muusikutel kohale tulla? Kas saab kindel olla naaberprovintside suuremate linnade sõbralikus vastukajas? Kas linnaelanikud, kes alles vabanesid Krimmi sõjaga seotud kohustustest, suudavad üritusega kaasa tulla? Kuid laulukunsti jüngreid oli palju, huvi peo vastu piisavalt suur ning reisitõllad pealtvaatajatega hakkasid üksteise järel Tallinna sisse voorima. Kõikidelt kooridelt ei saadud kindlaid vastuseid: Riia Liedertafel ütles ära paar päeva enne pidu, Miitavi (Jelgava) ja Liibavi (Liepāja) koorid jäid tulemata aurulaevaühenduse takistuste tõttu. Kohale saabusid aga Riia Liederkranz , Pärnu ja teiste lähemate linnade koorid. Tulemata jäi Helsingi koor.

Pidu kestis nädal aega. Esimesel päeval võeti külalised börsihallis (Suurgildi hoones, praegu Eesti Ajaloomuuseum) pidulikult vastu. Esmalt suundusid peo korraldajad – Tallinna meestelaulu seltsi liikmed – Mustpeade majja lippude järele ning liikusid protsessioonis börsihalli, mis oli samuti lippude ja vanikutega rikkalikult ehitud. Pidukomisjoni sekretär Siegel pidas kõne ja andis üle hõbedase dirigendikepi. Külalistest saabus esimesena Peterburi koorijuht Karl Schuberth, kelle hooleks jäi kontserdi juhatamine Niguliste kirikus. Järgnesid Tartu koor, Tallinna Liedertafel, Kanuti gildi koor, Narva, Riia ja Pärnu koorid. Igale koorile mängiti tušši ja neid esitleti pidukomiteele. Sõnastati peo kaks põhilist eesmärki: helikunsti arendamine ja sõbraliku läbikäimise edendamine naaberlinnadega. Külalistele pakuti tervitusnaps, iga laulja kandis oma nime albumisse, välja jagati märgid, vajalikud peomaterjalid ja näidati kätte majutuskohad. Õhtul koguneti Kadriorgu peo tarvis püstitatud suurde ja stiilsesse suurte akendega piduhalli, kus vaheldumisi mängis linnaorkester või laulis üks kooridest.

Esimene Balti laulupidu Tallinnas 1857. Peosaali sisevaade. Gravüür Leipzigi ajalehest Illustrierte Zeitung (29. aug. 1857). Ehitist on nimetatud Londoni 1851. aasta maailmanäituse klaaspalee väiksemaks vennaks.

Reedel korraldati pidulik lõunasöök, laupäeval oodati veel Peterburist saabuvat koori, kes jõudis Tallinna aurulaeval Menschikoff. Külalisi tervitati „Elagu!“– hüüetega ning pidulikus rongkäigus suunduti taas börsihalli. Helsingi laevaga Viborg tuli ka Peterburi meeskvartett. Kokku osales peol 202 lauljat, nende hulgas üksikuid teiste kooriühingute liikmeid. Peost osa võtnud üliõpilaste hulgas oli palju poolakaid, kuramaalasi ja liivimaalasi ja ka neli tudengit Moskva ülikoolist.

Laupäevane programm oli tihe. Lauljad suundusid esmalt peaproovile, seejärel koguneti rongkäiguks börsihalli. Särpides pidumarssalid sammusid kõige ees, seejärel pidukomitee liikmed Eestimaa värvides lindid üle rinna, edasi Tallinna koor, siis teised koorid vastavalt loositud järjekorrale. Liiguti Suurele turule (Raekoja platsile), kus lauljad moodustasid ringi ja kandsid ette Lutheri koraali: Ein feste Burg ist unser Gott (Üks kindel linn ja varjupaik). Pealtvaatajaid oli palju, nii tänavate ääres kui ka majade akendel ja katustel. Kõik käitusid viisakalt ja kuulasid laulu. Rongkäik suundus Niguliste kirikusse, kus toimus vaimulike laulude kontsert-jumalateenistus. „Härrad koorijuhid ja dirigendid väärivad suurt kiitust“, võttis Inland kokku esimese õnnestunud peopäeva.

Pühapäeval toimus börsihallis vabaõhukontserdi peaproov, seejärel lõunasöök pikkade laudade taga. Pärastlõuna möödus Kadrioru pargis, õhtul oli taas vastuvõtt piduhallis. Siinkohal jagatakse kiitust daamidele: „Damenwelt oli ebatavaliselt arvukalt esindatud. Tallinn oli end hinnaliste pärlitega kaunistanud, et end külalistele väärikalt esitleda.“

Ilmalike laulude kontsert oli esmaspäeval Kadrioru vabaõhulaval, mis oli samuti lippude ja vappidega maitsekalt ehitud ja jättis pealtvaatajaile hea mulje. Ette kanti 13 laulu. Kontsert õnnestus igati. Ilm oli vaikne ja paik hästi valitud, õhtupäike paistis sõbralikult ja leebelt. Üritusele oli müüdud ca 2000 piletit. Lossi rõdult lehvitasid daamid, härrad kergitasid kübarat, „ainult alamrahva klass oli üldiselt vait“, nendib ajakiri. Üheksanda laulu ajal avati peopaiga barjäärid, et ka vaesem publik saaks osa võtta. Kontserdi lõppedes suunduti taas klaashalli. Siegel, Krüger ja Schuberth tõsteti õlgadele ja kanti juubeldades saali. Õhtul hilja toimus ilutulestik Tema Majesteedi keisrinna ema sünnipäeva auks.

Balti laulupidu Tallinnas 1857. Lauljate sõit võistulaulmisele Pirita-Kosel. Gravüür ajalehest Illustrierte Zeitung (29. aug. 1857). 

Teisipäevasele pidulikule tänuüritusele oli kutsutud maa ja linna kohalike võimude esindajad. Sama päeva õhtul suunduti mereranda, kus ootas ees kolmkümmend paati. Koos sõideti Pirita-Kosele, et seal kooride võistulaulmine maha pidada. Pärast laulmisi suunduti maad mööda linna tagasi, teel pakkus erilist silmailu uhkesti ehitud konsul Gahlnbäcki villa.

Kolmapäeval anti Oleviste kirikus orelikontsert merepäästejaama heaks. Õhtul toimus tõrvikurongkäik Viru väravate juursest Suurele turule, kus lauldi lahkumislaulu. Pidulistele vastas kõnega linna esimene bürgermeister. Lõpetuseks lauldi keisrilaulu (riigihümni) ja Gaudeamust ning tänati pidukomiteed. Viimane kogunes päeva lõpuks taas börsihalli, et koos peost kokkuvõtteid teha. Leiti, et laulupeol tekkinud sidemed ja kõlanud muusika väärivad edaspidist arendamist. Järgmisel päeval sõideti laiali ja linn, mis oli olnud laulupeoliste rõõmsaks kohtumispaigaks, jäi taas vaikseks.

 

1866. aastal Tallinnas toimunud III Balti laulupeo märk. AM PK 2624:1 Tammepärja keskel lüüra, kohal Peterburi vapp, külgedel Liivimaa ja Kuramaa vapid, all Eestimaa vapp. 

1866. aasta laulupeo organiseerimiskomisjoni kuulus sadamameister Karl Faehlmann, kelle püstitatud peodekoratsioon pälvis erilist tähelepanu: selleks oli auvärav, millel istus Vanemuine kandlega, kõrval Koit ja Hämarik, kes lauljate peale ülevalt lilli riputasid. 1866. aasta laulupeo võistulaulmisest võttis eesti kooridest edukalt osa ka Jüri lauluseltsi koor.

1866. aastal Tallinnas toimunud III Balti laulupeo märk Eestimaa kubermangu värvides rosetiga (roheline, violetne, valge). AM PK 2624:3

1880. aasta Riias peetud Balti laulupeo märk koos rosetiga. AM PK 2625. Märgil on kujutatud Riia vapp, mille külgedel kahe peaga kotkas. Vapi all linttekst: JUNI 1880. SÄNGERFEST zu RIGA, märgi alumises osas valmistaja nimi: H. DITTMANN. RIGA. Märk on kinnitatud Riia linna värvides rosetile. 

Balti laulupidude eeskujust innustust saades ning rahvusliku liikumise tõusulaines kasvas kiiresti ka eestlaste ja lätlaste koorilauluharrastus. Asutati esimesed eesti lauluseltsid Revalia (1863), Estonia ja Vanemuine (1865). Maal asutati laulu- ja pasunakoorid kirikute ja vennastekoguduste juures. 1869. aastal, 50 aastat pärast priiuse saamist, koguneti juba oma laulupeole, tõestamaks ühiselt lauldes end vaba eesti rahvana. Möödus veel viiskümmend aastat ja see vabadus realiseerus omariiklusena.

Kui võrrelda balti laulupidusid tänase päevaga, siis märkame palju ühiseid jooni: tuttavad, kuigi ajas muutunud paigad, ootusärevus peo õnnestumise ja kordamineku üle, lauljate-muusikute ja publiku solidaarsus, ootus, et avaneb midagi suurt ja meeldejäävat. Soovime tänastele noortele lauljatele ja tantsijatele kaunite traditsioonide jätkumist ja palju peorõõmu! Ja nagu papa Jannsen on kunagi öelnud: „Ilusal mängul ja laulul on iseäranis keel, mis meie süda üksi mõistab!“