Suveaeg käivitab paljudel rahutu jala sündroomi ja augustikuudki veel paar nädalat ees. Aga kui puhkus läbi, siis pakun teile alternatiivset väikest suveretke muuseumi kogudesse. Tegin selle läbi oma kontoritoolis ning mu keskkonnajäljeks jäi vaid erinevate allikate vaatamisel kulunud elektrienergia. Muudest kuludest jäi rahakott puutumata.

Kõik sai alguse ühest meie kunstikogu pildist. Sellest kasvas välja retk, millega jõudsin Muinsuskaitseameti arhiivi ja sealt tagasi meie dokumentaalmaterjalide, kultuuriloolise-, pitserite- ja fotokogudesse.

Niisiis, tere tulemast virtuaalmatkale Esku kabelisse ja kalmistule Sagadi mõisa endistel maadel Haljala vallas, Tepelvälja külas Lääne-Virumaal, Tallinnast 84, Tartust 159 ja Pärnust 197 kilomeetri kaugusel. Reisikihu käivitas see Tallinnas tegutsenud baltisaksa kunstniku Theodor Albert Sprengeli (1832-1900) akvarell „Metsakabel Sagadi lähedal“ 1898. aastast (AM G 6012, kes soovib saab suurema faili alla laadida siit ). Muuseumikokku jõudis pilt Viru-Roela mõisniku von Wrangelli kogust.

Harzis sündinud kunstnikuhärra, Düsseldorfi ajaloomaali koolkonna esindaja ja peamiselt portreede joonistajana tuntud Sprengel on teinud metsakabelist romantilise akvarelli, mis siiski paelub ka oma selguse ja konkreetsusega. Kel tahtmist, see võib minna vaatama tema Jõelähtme kirikule tehtud altarimaali „Kristus ristil“ (1889) 

Kabeli kohta rohkem infot otsides jõudsin kultuurimälestiste registrisse - kuna kabel on kaitse all, siis on selle kohta olemas ka ajalooline õiend. Õnnestunud leid, sest koostajad - arhitektuuriajaloo raskekahurväkke kuuluvad Kalvi Aluvee ja Hain Toss - olid ühe põhiallikana kasutanud ka Ajaloomuuseumi arhiivis leiduvat „Notizen über die Geschicte der Eskoschen Kapelle“ (D f 41 n 1). Allpool refereerin õiendit päris palju, aga kel soovi algallikaga tutvuda, leiab selle siit.

Kuidas kõik algas

Sagadi mõisa maad ja üldse Harjumaa idapoolsem osa ja läänepoolsem osa Virumaast jäi veidi kõrvale omaaegsetest kihelkonnakeskustest. Selle kandi jaoks olid religioosse elu keskusteks Kuusalu, Kadrina ja Haljala kihelkonnakirikud, mis paraku kippusid olema liiga kaugel kihelkondade äärealade väiksematest ranna- ja metsaküladest. Seetõttu on keskustest eemal püstitatud mõne Eesti kandiga võrreldes tavapäratult rohkelt kabeleid ja abikirikuid. Sagadi mõisa maade kesksemaks kabeliks oli Pihlaspea, mida on esmakordselt mainitud 1673. aastal, kuid arvatavasti on sellele eelnenud keskaegne ehitis. Kabel jäi praegusest Pihlaspea külast veidi läände ja paiknes kohas, kuhu oli mugav tulla nii mõisa rannaküladest kui kaugemaltki. Ja nagu ikka vanade kabelitega juhtub, vajavad need lõputult kas parandamist või lausa ümberehitamist. Nii on teada, et 1827. aastal vajas kabel taaskord kapitaalsemat parandamist. Tegemist vajavad tööd osutusid nii mahukateks, et suured kulud tundusid ebaotstarbekad. Nii pakkus tollane Sagadi mõisnik Paul Alexander Eduard von Fock (1799-1884) välja, et ehitab oma kuludega uue kabeli. Ta seadis ka ehitamiseks tingimused: abikirik peaks lubatama viia Pihaspealt Eskule ning luba kasutada vana kabeli lammutamisest saadavat ehitusmaterjali.

Parun ja tema plaan

Esku oli väike metsaküla, mis oma nime saanud 18. sajandi keskel Soomest, Kymijokist sisserändaja (Sameli Esko või Esko Maddi või „Sohme Escko“ Kellemanni) järgi. 1858. aasta revisjoni järgi elas Esku külas vaid neli peret: Eskud, ühe puusepa, ühe metsavahi ja ühe laulumehe pere. Kogu Sagadi maadel elas hajataludes veel 30 peret. Ei tundu just üleliia suure asustusalana, seepärast tundus huvitav, miks parun just sinna kabelit soovis. Põhjusi oli arvatavasti mitu. Võimalik, et parun oli siiralt mures kohaliku rahva hingehoolitsuse pärast - talupojal ei tohiks jumalasõna meelest minna. Teiseks võis olla tegemist kohaliku kiriku mõju suurendamise taotlusega. Suurem venestuslaine oli tol ajal veel ees, kuid baltisaksa mõisniku elu Vene impeeriumis nõudis vaatamata saavutatud erikorrale pidevat identiteedi hoidmist ning luteri usul oli selles kindlasti väga oluline roll: toetades luteri kirikut hoiad oma juuri. Kolmanda põhjusena ei saa ka seda välistada ka inimlikku aspekti - Eskule oli mõisast mugavam kabelisse käia.

Parun von Fock oli tarmukas mees, ta oli olnud Eestimaa maanõunik, Tallinna Toomkiriku konvendi president, Eestimaa ülemkohtu president ning impeeriumi teenistusastmete tabelis oli tal salanõuniku teenistusaste. Mõisa päris von Fock pärast oma isa surma 1827. aastal. Järelikult oli tal mõisa üle võttes olemas juba kabeli ehitamise plaan ning lisaks sellele mõtles von Fock ka haridusele – Eskule rajati ka kool.

Siin on von Fockide perekonna vapp

AM K 1200 (suurem pilt https://www.muis.ee/museaalview/2341850)

Aga tiitlid ja ametikohad ei aidanud, hulk aega kulus vaidlusele ametivõimudega kabeli asupaiga üle. Olukorra lahendas parun nn Kolumbuse muna stiilis, esitades 1843. aasta jaanuaris kirikukonvendile Eskule rajatava kabeli projekti ning andis ühtlasi teada alanud ehitustegevusest. Ilma igasuguste ametlike lubadeta oli mõis alustanud ehitust juba 1842. aasta sügisel ning rajanud tulevase kabeli vundamendid. Projekt sai lõpuks templi peale 31. augustil 1843, mil see kinnitati Tallinnas Eestimaa Kubermangu Ehituskomisjoni poolt. Vana Pihlaspea kabel lammutati 1845. aastal.

Baltisaksa päritolu arhitekti J. Schellbachi projekt (AM D f 41 n 1 sü 192)

Väike kabel, aga ehitajaid üle ilma

Loata alanud ehitustööd jätkusid juba legaalselt 1844 ja 1845. aastal. Projekti autoriks oli baltisaksa arhitekt J. Schellbach, paekivist kabeli müüritööd tegid tõenäoliselt venelastest meistrid, puusepa tööd tegid kohalikud Sagadi mõisa talupojad, tisleritööd Jaak Tommula Sagadist koos selli Ludvig Petersohniga Pärnust, sepatöö Johann Tramberg ja Daniel Walter, torni vaskristi munaga valmistasid Rakvere mehed sepp J. Wigand ja kuldaja G. Heffer , kabeli kell valati Tallinnas J. Feldmanni poolt. Altarimaaliks pidi saama Peter Hesse fresko järgi tehtud „Kristus lapsi õnnistamas“, mis telliti J. C. Kochilt Münchenist. Algsest projektist mindi ka veidi mööda - kavandatud nelinurksete akende asemele on liigendamata seintes gootipärased kaaravad.

Kabeli ja kirikuaia pühitsemine toimus 28. oktoobril 1845. aastal, juba selsamal päeval ristiti seal kolm last ja maeti kaks meest.

Kuna parun keelas kabelisse surnute toomise ja matusetalituste pidamise, siis ehitati 1845. aastal kabeli kõrvale ka nendeks maisteks toiminguteks surnukuur. 1877. aastal rajati tornipoolsete seinte toetuseks hoone nurkadesse massiivsed kontraforsid ning paigutati mõned müüriankrud, kuna pinnase vajumise tagajärjel olid tekkinud müüridesse sügavad praod. 1895. aastal, enne kabeli 50. aasta juubelit murti põhjamüüri tagavarauks ning tõsteti kantsel välisseinast kaugemale. 1907. aastal remonditi põhjalikult torniosa koos katusega. Alloleval fotol näeme, millised olid kabel ja surnukuur 1913. aastal

Kabel ja kalmistu paruni tahtmise järgi

Kabel ja kalmistu oli mõeldud kõigile Sagadi valla külade elanikele. Erandiks olid rannakülade elanikud, kelle lahkunute jaoks oli kalmistu Pihlaspeal. Kui aga oli siiski soov Esku kalmistule matta, siis tuli parunilt selleks kirjalik luba saada. Et kõik oleks ühemõtteliselt selge, siis koostas von Fock Esku kalmistu seaduse, mis kehtestas kindla korra surnuaial, matuste puhul ja kabelis ja mida täiendati 1848. aastal.

Kalmistu lõunakülg oli mõisa matmispaik, põhjaossa said oma lahkunuid matta ka teised. Kõik hauad pidid asetsema üksteise kõrval sirgetes ridades ja olema pärast matust korralikult „üles tehtud“, suvel rohumätastega kaetud. Hauad pidid olema tähistatud ühemõõduliste puitristidega, millel oli puittahvel, kus oli kirjas surnu nimi, vanus, suremise aeg ja surnule kohane pühakirja salm. Ristid võisid olla värvitud musta või valge õlivärviga.

Vana rist kalmistul. Foto: I. Raudvassar, 2007. Muinsuskaitseamet

Kusjuures kuni aastani 1900 andis mõis risti, tahvlite ja puusärgi lauad ja värvi. Peale P. E. von Focki surma lubati ükskõik millistest materjalidest riste, kuid risti suurus ja vorm pidi olema sama, mis puidust ristidel. Selline kord kestis 1918. aastani.

Kabelis jumalateenistusel tuli olla puhaste riietega ja „täiesti selge peaga“, teisisõnu alkoholi tarvitatuna oli kabelisse tulek keelatud. Igal kabeli saalipingil tohtis istuda kuni kaheksa palvelist. Parempoolsed pingid olid meestele, vasakpoolsed naistele. Jumalateenistuse ajal vahekäigus seista ei võinud. Vaestele oli mõeldud kaks pinki tornialuses ruumis. Siiski - kui kabel oli rahvast täis, võis ka vahekäigus ja tornialuses eeskojas seista. Kabel mahutas 300 inimest.

Iga kord enne jutlust tuli kolmel korral (a 10 minutit) lüüa palvekella. Pühapäeval, mil jumalateenistust ei toimunud, pidi koolmeister pool tundi enne päikeseloojangut ise kella lööma. Kellalöömiskohustus oli veel Esku metsavahil, ühel peremehel ja müürsepal. Võõrastele oli ilma mõjuva põhjuseta kellatorni sisenemine keelatud.

Iga aasta kevadel, suvel ja sügisel oli eelnevalt kindlaks määratud päev, mil kohalikud kooliõpilased koolmeistri juhendamisel kalmistul heakorrastustöid tegema pidid. Igal lapsel pidi oma luud ja reha kaasas olema.

Kohtuasi

Fockid pidasid kabelit ja kalmistut eraomandiks ja see viis hiljem kohtuasjani. Eesti vabariigi ajal tunnistati kõik koguduste surnuaiad avalikeks matmispaikadeks ja Esku anti üle Haljala kogudusele. Viimane mõisnik Ernst Gideon von Fock ei leppinud sellise otsusega ja läks kohtusse õigust nõudma. Rakvere Ringkonnakohtust läks asi Riigikohtusse ja protsess kestis kokku neli aastat, lõppes alles kas aastal 1936 või teistel andmetel 1938 - von Focki võiduga. Puutumata jäänud eraomandit ei olnud paraku pikaks, sest 1939. aasta sügisel seoses umsiedlungi ehk ümebrasumisega olid Fockid sunnitud siinsest kinnisvarast loobuma.

Selline põnev tugitoolireis tuli lõpuks välja. Kui satute Lääne- Virumaa poole, põigake suurelt teelt kõrvale ja vaadake koht üle. Kabel on olemas ja ootab teid. Ja ümbruskonnas on ka teisi kabeleid: Eskust paar aastat varem rajati kabel Ilumäele kabel, sellest varasem on Pühajõe oma ja mõni aasta hiljem ehitati kabel ka Loksale. On, mida avastada!