Mind on alati paelunud küsimus, miks asjad ja kohad on enamikule inimestest olulised. Miks kogutakse vanu esemeid, käiakse vaatamas loodus- ja kultuuriväärtusi? Miks tekitab nende häving ühiskonnas meelehärmi? Rahvusvahelised kultuuripärandit puudutavad konventsioonid (¹⁾ räägivad pärandist kui juurtest ja identiteedi loojast, mälu allikast, õigusest seda nautida, vastutusest inimkonna ees. Selleks, et arutleda pärandi tähenduse üle, tuleb pöörduda nähtuste poole, mida tähistame sõnadega aeg, ruum ja mälu.

Mis siis ikkagi aeg õieti on? Aeg teeb oma töö, parandab haavad… Selliste väljendite najal on kiusatus ajale inimlikku kuju anda. Sellest on palju aega möödas, ammusel ajal, mul pole aega, ajad muutuvad… Aga kas aeg ise ka muutub? Ta on ju kehatu, abstraktne kõikehõlmavus, tema olemasolu ei sõltu mateeriast.


Ehkki aega pole võimalik endale ette kujutada, oleme asunud teda mõõtma. Sekundid, minutid ja tunnid kirjeldavad aja kulgemist. Kui tulevikust ei tea me midagi, siis ajalugu uurides saame minevikust välja valgustada lühikesi hetki ja pikemaid perioode. Aega ennast me see juures tegelikult ju ikkagi ei kirjelda, vaid esitleme tolle hetke keskkonda. Aeg väljendub meie jaoks füüsilise maailma seisundite lõputu jadana. Seisundi väljendusvorm on ruum kõige laiemas mõttes: ruum oma läbipõimunud elusa ja eluta looduse ökosüsteemiga.

Ökosüsteemi toimimiseks on kõigil selle osadel ülesanne mäletada. Eluta ja püsikindlale elusale mateeriale on meeles pidamine, mis ja miks nad on, sisse kirjutatud molekulitasandil. Elusal ja liikuval, kergel ja hapral aga ei piisa elus püsimiseks ainult geenijärjestusest, vaid vaja on lisamälu – kõik vajalik lihtsalt ei mahu organismi sisse ära.


Mälu on vaja, et ruumis orienteeruda, leida endale toitu ja peavarju. Inimeste meelest putukatele, kaladele, loomadele ja lindudele sellest piisab, kuid inimesele endale jääb seda sorti mälust väheks. Me juurdleme elu mõtte üle, püüdes aru saada, mis on iga indiviidi roll lõputu elamise ja suremise jadas. Meie välismäluks on tähendusrikkad paigad ja asjad – selgelt ei vaja me neid kõiki ruumis orienteerumiseks, kuid ajas küll.


Kuidas seda kõrgelennulist arutelu teha maisemaks? Muuseumitöötajad puutuvad iga päev kokku vanade esemetega, sest meie töö on säilitada argielust välja tõstetud ja riiulitele kogutud asjad tulevastele põlvedele. Tõenäoliselt paljud tunnetavad, et inimkonna ajas kulgemist tähistavate aineliste jälgede hoidmiseks ei piisa ainult kliimatingimustele vastavatest hoidlatest, vaid asjad peavad püsima ka praeguste inimeste mõtetes ja meeltes. Asjade, õigemini neis peituvate tähenduste elushoidmiseks avatakse muuseumides üle Eesti pea iga nädal mõni uus näitus, korraldatakse harivaid üritusi, õpitubasid. Omal käel uurijatele on kättesaadavad kõikvõimalikud andmebaasid, näiteks museaalide infosüsteem, kultuurimälestiste register, Digar, rahvusarhiivi virtuaalne uurimissaal jne.

Inimeste tegemisi jälgides võib nentida, et virtuaalne dokument on abiks, kuid vajadus päris asja järele see ei asenda. Värske küsitlus kinnitab: viimase aasta jooksul on muuseume ja elamuskeskusi külastanud 71% vastanutest.(²⁾ Õieti mitte kunagi ei õnnestu muuseumisaali luua päris maastikuga, asjade algse ruumiga tunnetuslikult võrreldavat keskkonda, kuid seda ei tohi pidada puuduseks – nautida saab asju endid ja inimese kujutlusvõimet. Näitustelt, raamatutest, andmebaasidest, iseseisvalt või kureeritult teadmisi ammutades valmistame end ette ühiskonnas ehk maastikul liikumiseks, kunagiste ökosüsteemide mõistmiseks, sest vaid see näeb, kes teab.

Viidad ja infotahvlid maastikul aitavad igapäevaelus aktuaalsuse kaotanud kohad ära tunda, tuletavad meelde, mida me tegelikult teame. Kati Lindström on võtnud semiootika õpikus selle mõtte hästi kokku:

„Kuivõrd keskkond, millesse organism satub, ei ole kunagi valge leht, vaid seda on juba eelnevalt vorminud teiste elusolendite tegevus, ning kuna ka tajusubjekt ise pole kunagi valge leht, vaid on /…/ sotsialiseeritud, on mälu küsimus maastiku uurimisel kandev. Maastik ise võib „mäletada“, st kanda eneses jälgi varasematest semiootilistest struktuuridest, mis võivad tajumise hetkel olla organismi või kultuuri jaoks ebaaktuaalsed või lausa äratundmatud, kuid mis võivad teatud teadmise olemasolul või mõne inimgrupi jaoks olla märgilise tähtsusega.“(³⁾

Järgnevalt toon kaks näidet, kuidas maastiku ajaline mõõde muutub teadmiste lisandudes tajutavaks, võib olla isegi silmnähtavaks.

Pulli asulakoht

1931. aastal jõudis toonasesse provintsiaalmuuseumisse ehk praegusesse ajaloomuuseumi üks kiviese Pärnumaalt Sindist, Pulli talust. Muuseumi tulmeraamatu järgi leiti see kruusa võtmisel. Tegemist on kriidi-ajastu tulekiviga, mida Eesti alalt ei leia – sellise tulekivi lähimad leiukohad asuvad Pullist 500 km kaugusel Lõuna-Leedu ja Valgevene aladel.(⁴⁾ Eset ennast nimetavad arheoloogid nukleuseks – see on tükk toormaterjali, millest löödi kilde tööriistade tegemiseks. Kui toormaterjali tükk oli piisavalt suur, siis töödeldi see esmalt selliseks, et saaks lüüa kindla kujuga laaste ja kilde. Siin ongi tegemist püramiidja nukleusega.

Kriidi ladestu tulekivist nukleus Pullist, Pärnumaalt: AM _ 13749 A 323:1

See nukleus ootas oma tähenduse täielikku avanemist rohkem kui 30 aastat. 1967. aastal avastasid geoloogid samas kohas uuringuid tehes    (⁵⁾ Antsülusjärve liivaste setete alt musta orgaanikarikka, looma- ja kalaluid sisaldava kihi. Järgnevatel aastatel uuris arheoloog Lembit Jaanits kõige varasemate Eesti alal tegutsenud inimeste elupaika. Asulakoht on dateeritud ajavahemikku u 9000–8500 a eKr, väljakaevamistega avati rohkem kui 1000 m² suurune ala, kust leiti tuleasemete jäänuseid, koguti sestsamast kriidi-ladestu tulekivist tehtud tööriistade tükke jms. Hilisemad uurijad on selle materjali juurde korduvalt tagasi pöördunud ja avastamisrõõmu jätkub ka tulevastele uurijatele.

Arheoloogilised kaevamised Pulli asulas PäMu _ 1757 F 3330:14

Pärast arheoloogilisi kaevamisi on koht maastikul kordades jutukam, kui ta oli enne. Paksude liivakihtide all on kindlasti peidus veelgi toonase asula jälgi ja see on hea tunne. Lõpuks on see kena jõeäärne koht saanud ka vaimuka ekspositsiooni, mis aitab sinna sattuval inimesel sisukamalt tunnetada aja kulgemist, ruumi muutumist ja inimeseks olemist.

Pulli kiviaja asulakoha ekspositsioon, mille tegid Tori vald ja Pärnu Muuseum, avati 2022. aasta sügisel. Foto: Ulla Kadakas

Muinaslinnused

Kui kiviaja maastikku avastavad meie jaoks uuesti arheoloogid ja geoloogid, siis heaks näiteks ruumis olevate kohtade alalhoidmisest on muinaslinnused. Neid ehitati toonase igapäeva jaoks – vahel püsivalt, vahel ajuti elamiseks, vaieldamatult aga võimu ja tugevuse näitamiseks. Maastik ja inimesed on sest ajast palju muutunud: suurem enamik kunagistest kantsidest on kattunud kas osaliselt või täielikult metsaga, vahel isegi krunditud mitme omaniku vahel. Oma algse kasutuse ajal olid nad aga maastikul ühiskonna tõmbekohtadeks. Nii mõnedki neist on tõenäoliselt aastasadade jooksul täiesti hävinud või pole siiani üles leitud, kuid paljusid pole kunagi unustatudki. Nad kannavad ammuse rahvasuu poolt antud nimesid: Alulinn, Jaanilinn, Kalevipoja säng, Kantsimägi, Kõuguliin, Lihulinn, Liinamägi, Linnapära, Pajulinn, Sadulamägi, Tantsumägi, Tarakallas, Taramägi, Vallidepealne, Vallimägi, Vanalinnamägi jne.

Nagu viitab arheoloog Evald Tõnisson (⁶⁾, siis juba 17. sajandi keskpaigas mainib Rootsi riigiametnik ja kroonik Thomas Hjärn oma teoses „Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte“ nn talupojalinnuseid (Baur-Bürge). Hjärn ütleb, et eestlastel ja lätlastel olid kihelkonnis oma vanemad, kes neid juhtisid sõjateel või lahendasid vaidlusi, ning et enamasti nad kindlustasid oma asukoha kraavide, vallide ja puidust seintega – ja et need kohad on siiani maastikul siin-seal nähtavad (⁷⁾

Alates 18. sajandi lõpust kandsid baltisaksa uurijad, estofiilid, linnusekohti kaartidele ning koostasid neist nimekirju, avaldati ka ajakirjanduses. Näiteks 26. septembril 1895 ilmus ajalehes Neue Dörptsche Zeitung Eesti alal oleva 90 linnuse loetelu. Eessõnas andis August Johann Gottfried Bielenstein teada, et järgmisel aastal Riias toimuvaks arheoloogia kongressiks kavatsetakse välja anda Balti provintside kaart, kus võimalikult kõik linnusemäed ja -vallid, mida ka talupojalinnusteks kutsutakse, peal oleksid. Ta kutsus üles kõiki elanikke, keda kodumaa esiajalugu huvitab, ja kellel on teadmisi linnuste kohta, neid kaardi koostajatega – Karl von Löwis of Menariga või tema endaga – jagama.(⁸⁾ 1922. aastal ilmus Riias Löwis of Menari teos „Burgenlexicon für Alt-Livland“(⁹⁾ ning see sisaldas lõpuks Eesti alalt kokku u 160 kindlat või oletatavat „talupojalinnust“.

Vahepeal oli sündinud Eesti Vabariik. 1919. aastal sai Tartu ülikoolist rahvusülikool ning arheoloogiast üks rahvusteadustest. Esimene põhjalikum ülevaade, Eerik Laidi seminaritööna valminud uurimus „Eesti muinaslinnad“ ilmus raamatuna juba 1923. aastal. Selle eessõnas kirjutas professor Aarne Michaël Tallgren järgmist:

„Muinasteadus, mis m. s. suudab valgustada rippumatu Eesti olusid eelajaloolisel ajal, on haruldaselt suures määras kohustatud ja õigustatud eesti ülikooli õppeainena käsitlema just Eestisse puutuvaid küsimusi. Esimesena aga on selles uurimises vajalik allikate, niihästi muuseumitesse koondunud ainelise muinasvara, kui ka liikumata eelajalooliste mälestusmärkide tundmaõppimine. Viimaks nimetatute hulgas on muinaslinnad toredaimad ja väga suure väärtusega. Nad pakuvad uurijale materjali, mis teaduslikult valgustab paganuse aja asundust, selle ettevõtteid ja oskusi. /…/ Muinaslinnadel pole aga ainult teaduslik tähtsus. Nad on, nagu tabavalt öeldud, vaba Eesti mälestussambad, suurimad tunnistused sellest jõust ja kultuurist, mis siin oli loodud enne maa langemist.“

2008. aastal ilmus postuumselt E. Tõnissoni aastakümnete pikkune uuring linnustest koos põhjaliku uute andmetega varustatud kataloogiga. Toimetajad lisasid raamatusse kaardi 61 linnusega, kus oli tehtud arheoloogilisi uuringuid ajavahemikus 1939–2007. Nüüdseks on lisandunud välitöid vähemalt 15–20 linnusel, kuid avastamist on veel palju. Tänu neile uuringutele saavad arheoloogid öelda, et ükski linnus pole olnud kasutusel kogu muinasaja jooksul; et pronksiajast (1750–500 eKr) on meile teada viis kindlustatud paika ja teist sama palju vanema rauaaja lõpuperioodist (umbes 450–550 pKr). Samuti seda, et hulk noorema rauaaja esimesel poolel (550–1050 pKr) ehitatud linnuseid jäeti viikingiaja lõpus maha ja muinasaja lõpul (1050–1225 pKr) rajati mitmed uued monumentaalsed kindlused hoopis uutesse kohtadesse.

Eesti Arheoloogide Liit valis muinaslinnused 2023. aasta muistiseks. Ajaloomuuseumis nägime, et see on hea võimalus nii meie endi kui ka teistes muuseumides ja arhiives talletatud pärandit tagasi maastikule aidata. Koostöös liiduga valmis muinaslinnuste kaardirakendus ning Kulka toel tegime linnuste juurde teabetahvleid. Kui kaarti on vaadatud praeguseks üle 40 000 korra, siis teabetahvlid rõõmustavad külastajaid maastikul loodetavasti vähemalt kümnendi, ehk rohkemgi.

Ise olen viimase aasta jooksul külastanud umbes 30 muinaslinna – mõni on puisem ja põõsasem kui teine, kuid enamik neist on vähese vaevaga juurdepääsetavad ja vaadeldavad. Kõikjal on vallid-kraavid enam-vähem arusaadavad, loetu ja nähtu abil võid endale ette kujutada ka seda, millised need paigad toona, kui inimesed seal elasid, võisid välja näha. See, et need paigad ei ole enam inimasustuse keskpunktid, ei tekita minus mingilgi määral kahetsust. Hääbumine on loomulik, sest see loob uut elu. Maastiku ja ühiskonna muutumisega on kerge leppida, kui suudame olulisi asju ja paiku alles hoida – nii hoiame alles mineviku inimesi.

(1) Vt näiteks: Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon (1954) – Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/857071; Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon (1972) – Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943; Kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon (2005) – Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/218052021003

(2) Muuseumide ja elamuskeskuste tuntus ja maine. Aruanne. Kantar EMOR. Tellija Muinsuskaitseamet. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/muuseumide_ja_elamuskeskuste_tuntuse_ja_maine_uuringu_aruanne_2023.pdf

(3) Kati Lindström. Maastikusemiootika – Semiootika. Toim. S. Salupere, K. Kull. 2018. Lk 427

(4) vt lähemalt Eesti ajalugu, 2020, 1. kd, lk 53–55.

(5) Liiva, A. 2008. Pulli asula avastamislugu. – Eesti Loodus, 2008/7. http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel2442_2438.html

(6) Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad. Muinasaja Teadus 20. Tartu – Tallinn. Lk 30.

(7) Thomae Hiärn's Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte. Nach der Originalhandschrift herausgegeben und im Drucke besorgt von Dr. C. E. Napiersky. (Monumenta Livoniae Antiquae : Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden und anderen schriftlichen Denkmalen und Aufsätzen, welche zur Erläuterung der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's dienen. Erster Band. Riga, Dorpat und Leipzig : Verlag von Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1835) – https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/3f3dc685-1a27-4283-b1b0-b01ffa0df784/content, lk 49.

(8) Bielenstein, A. 1895. Karte der heidnischen Burgwälle Alt-Livlands (Verzeichniss von Burgbergen im estnischen Gebiet und Bitte um Berichtigung und Vervollständigung dieses Verzeichnisses). Neue Dörptsche Zeitung Nr. 218 vom 26. September 1895. – https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/d996eeb6-cbc8-4964-874d-f5bbef060dde/content

(9) Raamat on digiteeritud ja leitav digitaalsena Läti rahvusraamatukogust: https://gramatas.lndb.lv/periodika2-viewer/?lang=fr#issue:695105