Tallinna gümnaasiumid 19. sajandi II poolel

Ülemöödunud sajandi lõpul lisandus Tallinna hariduspilti kolm uut gümnaasiumi: 1872. aastal asutati venekeelne Aleksandri gümnaasium ja 1881. aastal Peetri reaalkool. 1874. aastal progümnaasiumina tegevust alustanud tütarlastegümnaasium sai gümnaasiumi õigused 1881. aastal. Vanematest gümnaasiumitest tegutsesid 1631. aastal asutatud kubermangugümnaasium ja 1892. aastani ka Rüütli- ja toomkool. 1884. a. gümnaasiumite tüüppõhikirja järgi oli gümnaasiumite peaeesmärgiks noormeeste ettevalmistamine ülikooli jaoks. Tütarlapsed 19. sajandi Venemaal veel kõrgharidust omandada ei saanud. Gümnaasiumiharidusega neiud leidsid rakendust peamiselt kooliõpetajatena.

Alates 19. sajandi II poolest hakkas Tallinna elanike arv kiiresti kasvama. Seda põhjustas tööstuse areng linnades ja talupoegadele antud õigus oma elukohta valida. Tööstuslik pööre tekitas vajaduse hariduse reformimiseks. 1872. aasta kooliseadusega rajati uus koolitüüp – reaalkool, kus senise klassikalise gümnaasiumi vanu keeli asendasid reaalkoolis reaalained ja loodusteadus. Reaalkooli lõpetajaid ülikooli ei pääsenud. Nad said oma haridusteed jätkata tehnikakõrgkoolides; Riia polütehnikum oli eraõppeasutusena asutatud juba 1862. aastal. Reaalkoolis oli kuus klassi, gümnaasiumis kaheksa. Hiljem avati mitmes reaalkoolis ka seitsmes, täiendusklass. Aastatel 1902–1906 alustati reaalkoolide vilistlaste vastuvõttu ka ülikoolidesse. Immatrikuleerimisel pidid nad tegema mõned sisseastumiseksamid.

1880.–1890. aastate vahetusel venestati Läänemere kubermangude haridusasutused. See puudutas nii alama astme koole alates vallakoolidest, kui ka saksakeelseid linnakoole, kroonugümnaasiume ja erakoole. Ka Tartu Ülikool venestati. 1905. aasta revolutsiooni ajal ja järel venestussurve leevenes ning eesti ja saksa koolid said üle minna osaliselt emakeelsele haridusele.

1881. aastal asutatud Tallinna Peetri Reaalkool sai oma nime Peeter I 200. sünniaastapäeva puhuks. Kooli õppehoone asus esialgu Laial tänaval Hobuveski lähedal (Lai 46). Reaalkooli uus õppehoone Estonia puiesteel, mille projekteerisid Max Hoeppener ja Carl Jacoby, avati 1884. aastal. Reaalkool tegutses alguses saksakeelsena, 1890. a. algas üleminek venekeelsele õppele.

Tallinna Saksa Reaalgümnaasium (Peetri Reaalkool). Reprofoto. AM N 43570.

Reaalkooli hoone. U 1900–1910. AM N 5631:1918.

Reaalkooli liuväli vaatega Jaani tn. (Pärnu mnt.) suunas U 1900–1910. AM N 5631:355.

Preili H. Friedemannile välja antud Reaalkooli liuvälja pääse. Hooaeg 1917/18, maks 3 rubla 50 kop. AM D 32/271.2.417.

1872. aastal asutatud Tallinna Aleksandri gümnaasium tegutses endises Rotermanni kaubamaja hoones aadressil Vene turg 1 (praegu Viru väljak). See oli esimene venekeelne gümnaasium Eestimaa kubermangus. Eesti keelt sai õppida fakultatiivainena. 1881. aastal asutati venekeelne gümnaasium ka Narvas.

Aleksander Nevski õigeusu kabel (praeguse Viru ringi kohal) ja Aleksandri gümnaasium. Heinrich Tiidermanni foto Estonica fotoalbumist. U 1898–1903. AM F 11684:242.

Sõdadevahelisel ajal tegutses hoones Tallinna linna 1. tütarlastegümnaasium, Nõukogude ajal Vilhelmine Klementi nimeline 32. kutsekeskkool. Praeguseks on sellest hoonest säilitatud ainult fassaad.

Aleksandri gümnaasium. Th. Jacobsoni kirjastus. AM F 15638.

Tallinna Aleksandri gümnaasiumi 5. klassi luteriusku õpilased ja pastor Aleksander Mohrfeldt (a-st 1936 Mäevälja). Pildistatud klassiruumis. U 1910–1917. AM F 32850:2.

Tallinna tütarlastegümnaasium Tallinna linnaplaanil. Hoone on tänaseks hävinud. Kaardil on näha ka Jaani seek ja Politseiaed ning Härjapea jõgi. (Pharuse kaart Tallinna linnast. Kluge & Ströhm, 1910).

Aleksandri gümnaasiumi 4. klassi õpilased. 1912–1913. Foto: Al. Jurich. AM F 32850:3.

Koos venestamisega 1890–1891 laienes gümnasistidele ka vormikandmise kohustus. Nad kandsid musta püstkraega vormikuube, mille peal oli lai rihm kooli venekeelse nimega metallpandlaga. Juurde kuulus sinine vormimüts ja vesihall sinel. Reaalkoolidel õpilastel oli vastupidiselt must sinel ja hall kuub.

Pärnu koolipoiss Vassili Henrichson vormiriietuses. 1910. AM F 27451:8.

Pärnu ja Kuressaare gümnaasium asutati 1865. aastal.

Tallinna kubermangugümnaasium nimetati 1890. aastal ümber Keiserlikuks Nikolai I gümnaasiumiks. Samal aastal läks kool saksakeelselt õppetöölt üle venekeelsele. Edaspidi õpetati saksa keeles ainult luterlikku usuõpetust.

Tallinna Nikolai gümnaasium (tänapäeval Gustav Adolfi gümnaasium). Postkaart. AM F 18507:2.

Tallinna Nikolai gümnaasiumi rinnamärk rosetil. 1909. Metallosa: Nikolai I monogramm krooniga, mis on ümbritsetud palmiokste vanikuga. Märgi küljes on kaks valget siidnööri metallist putkudega. Arvatavasti peojuhi märk koolipeolt. AM PK 4226.

Tallinna Nikolai gümnaasiumi õpilase rinnamärk. 1909. AM PK 4227.

Tallinna rüütli- ja toomkool tähistas 1869. aastal oma 550. aastapäeva: „Tallinnas valmistuti toona suureks ja tavatuks peoks, sealse rüütli- ja toomkooli 550. juubelipeoks. Ka meie kuraator krahv Alexander Keyserling reisis sel puhul sinna, samuti vana Karl Ernst von Baer, kuulus loodusteadlane, kes oli omal ajal toomkoolis käinud ja seda hea sõnaga meenutas. 19. juunil olid suured pidustused, mis algasid jumalateenistusega toomkirikus ja tipnesid piduliku aktusega toomkoolis, kus sai näha palju huvitavaid mehi ja kauneid daame ning kuulata liigagi rohkesti kõnesid.“ (L. v. Schroeder. Memuaarid. Tartu, 2013.)

Tähelepanuväärne on see, et samal ajal, kui Tallinnas tähistati toomkooli juubelit, peeti Tartus esimest eesti laulupidu. Plaanvankrid voorisid laulupidulistega Tallinnast Tartusse, toomkooli vilistlaste ja külaliste tõllad aga vastupidises suunas – Tartust Tallinna juubelipidustustele. Tallinn-Tartu raudteed hakati ehitama 1875. aastal.

Toomkooli 550. aasta juubeli märk. 1869. Keskel Tallinna vapp, selle ümber kiri: „550 Jähriges Jubelfest der Domschule zu Reval 1869“. EKÜ muuseumile saadud konsul A. E. Schwabelt. AM PK 2627.

1892. aasta juunis oli toomkoolis viimane pidulik aktus, sest kooli omanik, Eestimaa rüütelkond, ei olnud nõus kooli venestamisega. Siiski koostati 1893. aasta kevadel haridusministeeriumi ettekirjutuste kohaselt uus venekeelne õppeplaan. Kooli tegevuse jätkamise küsimustes ja uue statuudi kinnitamiseks kutsuti kokku rüütelkonna erakorraline maapäev. Kuid septembris esitas haridusminister lisanõudmise –toomkooli direktorit ja õpetajad ei vali edaspidi mitte kooli kuratoorium, vaid ministeerium. Sellega rüütelkond ei nõustunud. Rüütelkonna peamees parun Eduard Maydell ei saanud täita rüütelkonnale ja lapsevanematele antud lubadust toomkooli õppetöö jätkamiseks uuel kooliaastal ning ta astus ametist tagasi. Kooli ei avatud ning õpilased ja õpetajad pidid otsima endale uue peavarju.

1905. aasta revolutsiooni ajal ja järel venestussurve leevenes. Valitsus andis loa taastada ja asutada rahvuskeelsed eraõppeasutused. 26. aprillil 1906 kinnitas keiser Liivimaa Birkenruh’ (Bērzaine) ja Kuramaa Goldingeni (Kuldīga) maagümnaasiumi, Jelgava (Miitavi) rüütelkonnagümnaasiumi ja Tallinna toomkooli avamise loa. Õppetöö võis toimuda saksa keeles, välja arvatud vene keel ja kirjandus ning Venemaa ajalugu ja geograafia. Õpperingkonna esindajad kontrollisid lõpetajate vene keele oskust ning neil oli ebapiisava kõnekeele valdamise korral õigus keelduda tunnistuse väljaandmisest. Teised Tallinna gümnaasiumid jätkasid venekeelsete õppeasutustena.

Eestikeelne gümnaasium on juba 20. sajandi teema.

AM N 30724.

A. Hansen-Tammsaare „Tõe ja õiguse“ 2. osast tuntud härra Mauruse kool ehk Hugo Treffneri eragümnaasium Tartus. Alustas 1883. aastal tegevust saksakeelse erakoolina, a-st 1889 venekeelne. Algul oli koolis kolm nooremat gümnaasiumiklassi, alates 1890. a. kõik kaheksa klassi. 1907. a. sai kool õiguse vastu võtta lõpueksameid, varem tuli need anda mõne kroonugümnaasiumi juures. Eestlasi õppis siin rohkem kui teistes toonastes gümnaasiumites. 

• Loe ka esimest osa sellest loost siit.