|
Fredrik van der Rope hõbepitsat
Eesti ajaloomuuseumi kogud hõlmavad väga erinevat laadi museaale.
Ainsana Eesti mäluasutustest on siin ka omaette pitsatite ja
pitserite kollektsioon, mis sai hiljuti väärtusliku täienduse.
Nimelt tuli 2023. aasta kevadel Valgas päevavalgele peaaegu puhtast hõbedast (94,22 %) peenelt välja töötatud keskaegne pitsat läbimõõduga 34 mm ja kaaluga 30 grammi. Valdavalt valmistati pitsatid vanasti pronksist – Eestist teadsime seni vaid kahte õilsamast materjalist eksemplari. Ebaharilik on ka värske leiu tegumood. Kui tavaliselt on keskaegsed pitsatid varustatud kas aasa või malenupu-laadse käepidemega, siis antud juhul on selle tagaküljel leiduv käepide kinnitatud hingedega ja sellisena pitsati külge klapitav. Niimoodi käsitsetavaid pitsateid oli Eestist seni teada ainult üks ja haruldased on need ka mujal.
Pitsatil näeme kroonitud kiivrit, mis toetub sarikaid kujutavale vapikilbile, samasugused sarikad ehivad ka kiivrikrooni. Pitsatipilti ümbritseb gooti minusklites tekst: S' fredrik· – van·d[e]r·rope – Fredrik van der Rope pitsat. Roped on vana kuulus Liivimaa aadlisugu, kelle esiisaks oli Riia piiskopi Albert (von Buxhoevedeni) vanem vend Theodoricus. Nime said nad oma esimese valduse järgi, mis paiknes Lätis Straupe (sks. Roop) jõe ääres. Meie Fredrik alustas Tartu piiskopi vasallide seas ja oli 1445. aastal nende peameheks. Kuid ta ei saanud oma lääniisandaga läbi ning 1454. aastal leiame Fredriku juba Saksa ordu Liivimaa meistri Johann von Mengede teenistuses. Tema edasist elukäiku katab aegade hämarus.
Kuidas niisugune hinnaline ese Valgas kaotsi läks, seda võib vaid oletada. Kuid tasub märkida, et 15.-16. sajandil oli Valga oma keskse asendi tõttu peamiseks Liivimaa maapäevade pidamise kohaks – neid toimus siin üle 30. Võib-olla pillas isand Fredrik oma pitsati pisut joviaalses peomeeleolus, millest nii värvikalt vestab meile kroonik Balthasar Russow.
Kirjandus: Erki Russow ja Ivar Leimus, Leiud Valga linnast, Siidre KÜ-lt. Eksperthinnang. Tallinn 2023.
Nimelt tuli 2023. aasta kevadel Valgas päevavalgele peaaegu puhtast hõbedast (94,22 %) peenelt välja töötatud keskaegne pitsat läbimõõduga 34 mm ja kaaluga 30 grammi. Valdavalt valmistati pitsatid vanasti pronksist – Eestist teadsime seni vaid kahte õilsamast materjalist eksemplari. Ebaharilik on ka värske leiu tegumood. Kui tavaliselt on keskaegsed pitsatid varustatud kas aasa või malenupu-laadse käepidemega, siis antud juhul on selle tagaküljel leiduv käepide kinnitatud hingedega ja sellisena pitsati külge klapitav. Niimoodi käsitsetavaid pitsateid oli Eestist seni teada ainult üks ja haruldased on need ka mujal.
Pitsatil näeme kroonitud kiivrit, mis toetub sarikaid kujutavale vapikilbile, samasugused sarikad ehivad ka kiivrikrooni. Pitsatipilti ümbritseb gooti minusklites tekst: S' fredrik· – van·d[e]r·rope – Fredrik van der Rope pitsat. Roped on vana kuulus Liivimaa aadlisugu, kelle esiisaks oli Riia piiskopi Albert (von Buxhoevedeni) vanem vend Theodoricus. Nime said nad oma esimese valduse järgi, mis paiknes Lätis Straupe (sks. Roop) jõe ääres. Meie Fredrik alustas Tartu piiskopi vasallide seas ja oli 1445. aastal nende peameheks. Kuid ta ei saanud oma lääniisandaga läbi ning 1454. aastal leiame Fredriku juba Saksa ordu Liivimaa meistri Johann von Mengede teenistuses. Tema edasist elukäiku katab aegade hämarus.
Kuidas niisugune hinnaline ese Valgas kaotsi läks, seda võib vaid oletada. Kuid tasub märkida, et 15.-16. sajandil oli Valga oma keskse asendi tõttu peamiseks Liivimaa maapäevade pidamise kohaks – neid toimus siin üle 30. Võib-olla pillas isand Fredrik oma pitsati pisut joviaalses peomeeleolus, millest nii värvikalt vestab meile kroonik Balthasar Russow.
Kirjandus: Erki Russow ja Ivar Leimus, Leiud Valga linnast, Siidre KÜ-lt. Eksperthinnang. Tallinn 2023.
- Ajaloomuuseumi kogusse kuuluvadi põnevaid ajaloolisi esemeid saab näha ka Suurgildi hoone püsiekspositsiooni uuenduse käigus äsja avatud Legendide kambris.