Meie igapäevaelus on asju, mis on saanud nii loomulikuks osaks meie elust, et neile suuremat tähelepanu ei pööra. Ometi jutustavad ka need meile aja lugu. Teatrikülastuse juures on üks selliseid asju kavaleht. Teatriuurija jaoks on kavaleht oluline infoallikas, mis võib lisaks lavastusele endale rääkida nii mõndagi ka teatri taotluste ja publiku kohta. Kui kirgliku teatrikülastaja isiklikus arhiivis on tema jaoks oluliste lavastuste kavalehed, siis teatri- ja muusikamuuseumis kogume kokku kõikide uuslavastuste kavad.
Tutvustan tänases postituses mõnda kavalehte meie kogust, jäädes Eesti teatri varasema perioodi juurde.

Eesti teatri- ja muusikamuuseumi vanimad kavalehed pärinevad Tallinna Saksa Teatri kogust, mis alustas kutselisena tegevust 1809. aastal, olles seejuures esimene kutseline teater Eesti pinnal. Selle perioodi kavalehti võiks nimetada ka müürilehtedeks, sest neid kinnitati ka seinale.

Teatritegelase Heinrich Döbelini auks korraldatud teatriõhtu kavaleht (1) on veidi erilisem, sest ta on trükitud siidile. Peenemale materjalile trükitud kavaleht võimaldas mõnda lavastust või teatriõhtut teiste seast esile tõsta.

Tänapäeval oleme harjunud, et kavaleht ei ole ainult paberileht lavastuse pealkirja ja näitlejate nimedega, vaid sealt võime leida ka sisulist infot. Mõni kavaleht on nii väärt lugemine, et vaheaeg kulub puhvetikülastuse asemel kavalehe uurimisele - 2016. aastal tehtud Turu-uuringute AS teatrikülastaja uuringu „Eesti teatri positsioon ja roll ühiskonnas“ järgi peab lausa kolm neljandikku teatrikülastajatest oluliseks kavalehe olemasolu, kust saaks lavastuse kohta täiendavat infot.

Esimene, kes hakkas kavalehtedele lisama saatetekste, oli eesti esimese kutselise teatri Vanemuise juht Karl Menning. Psühholoogilise realismi, ansambliteatri ja näitlejakoolkonna rajaja Karl Menning pidas oluliseks teatri kasvatuslikku ja rahvahariduslikku funktsiooni. Menningu-aegsete (1906-1914) kavade tagaküljel olevad tekstid vaatajal aitavad laval nähtut mõista ja suunavad selle tähenduse üle järele mõtlema. See August Strindbergi „Surmatantsu“ kavaleht (2) pärineb aastast 1914.

See 1913. aasta “Hamleti” kava (3) kujundus räägib meile aga erilisest sündmusest - Estonia uue teatrimaja avamisest ja “Hamleti” esmalavastusest Eestis. Selle on kujundanud kunstnik Roman Nyman, kelle tööleasumist Estonia teatrisse 1913. aastal peetakse pöördepunktiks Eesti lavakujunduse ajaloos. Tema algatusel hakati Eesti teatrites looma lavastustele originaalkujundusi.

Draamateatri Leonid Andrejevi sümbolistliku draama “Inimese elu” (1921) kavaleht (4) on samuti erilisem tolleaegsetest ühepoolsele valgele paberile trükitud kavalehtedest ja kannab endas selle arvatava kujundaja, teatrikunstnik Aleksander Tuurandi ja lavastaja Paul Sepa kunstilisi taotlusi. Lavastuse puhul on tegemist Paul Sepa esimese suurema õnnestumisega. Kavaleht mõjub maitsekalt, kasutatud on art deco’likku fonti ja kava ise on trükitud käsitööpaberile.

Üks põnevaid peatükke Eesti teatri ajaloos on Hommikteatri tegevus. Tegu oli asjaarmastajatest koosneva ekspressionistliku teatriga, mis tegutses aastatel 1921-1924 ja otsis teatrile uut ühiskondlikku ülesannet. Hommikteatrist rääkides ei saa mainimata jätta kavalehte (5), sest see peegeldas otseselt teatri põhimõtteid. Nimelt puudusid kavalehtedelt näitlejate nimed, viidates sellisena kollektiivsuse olulisusele loominguprotsessis ja näitlejate anonüümsuse tähtsusele kõrvaliste isikute jaoks.

Sellel 1905. aasta Gorki “Põhjas” (esietendus 1903) külalisetenduse kavalehel (6) olevad pseudonüümid räägivad anonüümsusest hoopis teistsuguses tähenduses. Et eesti teatri alguaastatel näitlejatele viltu vaadati, siis esineti varjunimede all. Theodor Nordeni nime all peidab end tuntud näitleja Theodor Altermann, Paul Osten-Urv on aga Paul Pinna pseudonüüm .

Kuidas on aga lood reklaamiga? Kuna kavalehe võtab inimene üldiselt koju kaasa, siis on tegu suurepärase reklaamipinnaga. Sellest saadi maailmas aru juba rohkem kui sada aastat tagasi. Siin üks näide sigaretireklaamist Draamateatri „Kõrboja peremehe“ 1937. aasta kavalehel (7).

Mitut reklaami näed aga sellel Estonia teatri “Väikese kompvekiplika” 1918. aasta kaval (8)?

Peegeldades ühiskonda on kavalehtede maailm nagu elugi - kirju ja loominguline. Aga soovitan teatris käies sisukat ja hästi koostatud kavalehte kohates otsida sellelt üles ka kavalehe koostaja(te) nimed ning anda etenduse lõppedes üks osa aplausist ka neile!

Autor: Annely Kaldoja, Teatri- ja Muusikamuuseumi teadur-kuraator

Muisi viited:
(1) - ETMM T187:1/69a:1
(2) - ETMM 9735 T100:1/84:3
(3) - ETMM 10180 T10:2/16:4
(4) - ETMM 10040 T200: 4/8:23
(5) - ETMM 9973 T93:1/39:24
(6) - ETMM 10180 T10:2/3:7
(7) - ETMM 11260 T200:4/30:6
(8) - ETMM 10098 T10:2/27:20