Tallinna gümnaasiumid 19. sajandil

Viimasel ajal on Eestis ehitatud ridamisi riigigümnaasiume ja ehitatakse ka tulevikus. Alljärgnevalt heidame pilgu Tallinnas 19. sajandi I poolel tegutsenud gümnaasiumitele.
Gümnaasiumi mõiste pärineb Vana-Kreekast ja tähistas esialgu aristokraatlike noorte kooli, kus õpetati filosoofiat, poliitikat ja kirjandust ning tegeldi ka kehaliste harjutuste ehk gümnastikaga. Keskaegses Euroopas tähistas gümnaasium filosoofide ja teadlaste kooskäimise kohta, hiljem humanitaarse kallakuga kooli.

Esimesed uusaegsed gümnaasiumid asutati Saksamaal Straßburgis (1538), Rootsis Västeråsis (1623) ja Soomes Turus (1630). Tartus tegutses Poola ajal lühikest aega jesuiitide gümnaasium. Rootsi võimu ajal asutati gümnaasiumid 1630. aastal Riias ja Tartus ning 1631. aastal Tallinnas. Tartu gümnaasium muudeti 1632. aastal ülikooliks, Tallinna gümnaasium on järjepidevalt tegutsenud tänapäevani ja jätnud oma pika ajaloo jooksul märkimisväärse jälje siinsesse haridusellu.

Tallinna gümnaasium rajati endise tsistertslaste nunnakloostri hoonetesse. Kloostriturg ja gümnaasiumi värav (paremal) enne 1840. aastat. F. H. Cordese akvarell. TLM.

Tallinna gümnaasium pärast koolihoone ümberehitamist. Lorenz Heinrich Peterseni litograafia. AM G 859.

Ferdinand Johann Wiedemann, Tallinna kubermangugümnaasiumi ülemõpetaja (1837-1857), keeleteadlane, akadeemik. Eestimaa Kirjanduse Ühingu asutajaliige, sekretär ja asepresident. Foto A. Hippiuse maalist AM G 3904.

Prof. dr. Carl Rathlef (1810-1895). August Pezoldi akvarell. 1843. AM G 996. Carl Rathlef oli Tallinna kubermangugümnaasiumi ülemõpetaja ja aastatel 1854-1866 Tartu ülikooli ajalooprofessor. EKÜ asutajaliige.

Tallinna toomkool

Eesti ala vanim enam-vähem järjepidevalt tegutsenud kool on Tallinna toomkool, mille kohta on esimesed kirjalikud teated 14. sajandi algusest. 1765. aastal viidi toomkool toomkoguduse alluvusest välja ja reorganiseeriti rüütlikooliks – Eestimaa rüütelkonna aadliakadeemiaks. Rüütlikooli eesmärk oli anda teoreetiliste ja praktiliste oskustega põhjalikku haridust. Kuigi rüütlikool oli mõeldud eelkõige Eestimaa aadlike õpetamiseks, kuulutati see avatuks kõigi seisuste, rahvuste ja usutunnistuste esindajatele. Arvestades õpilaste erinevat taset eri õppeinetes viidi toomkoolis sisse aineklassisüsteem: õpilane võis õppida näiteks üht õppeainet prima tasemel, mõnda teist aga secunda tasemel. 1775. aastal asutati Kuramaa pealinnas Miitavis (Jelgavas) sama tasemega akadeemiline gümnaasium Academia Petrina, mis oli üks kandidaate, kui 18. sajandi viimastel aastatel hakati kavandama ülikooli asutamist Venemaa Läänemere kubermangudesse. 1801–1802 langes valik siiski Tartu Ülikooli taastamise kasuks.

Pildil on 1691. aastal valminud koolihoone (paremal) ja 1845. aastal valminud

õppehoone (vasakul), taamal toomkirik. Rist pildiallkirjas osutab toomkooli sulgemisele 1892. aastal seoses venestamisega – rüütelkond keeldus oma kooli venekeelseks muutmast.

Academia Petrina hoone Jelgavas.

Viljandi maagümnaasium. Foto albumist Malierische Ansichten aus Livland, Estland und Kurland (Maalilisi vaateid Liivimaalt, Eestimaalt ja Kuramaalt), Riia-Moskva 1901. Am Rmtk 7554.

Viljandi maagümnaasiumis käisid põhiliselt Liivimaa Eesti ala aadlike pojad, aga ka mõned eesti soost õppurid, nagu näiteks kirjanik Karl August Hindrey, kes kajastab kooliga seonduvat ka oma mälestusteraamatus. Kool on õppeasutusena tegutsenud järjepidevalt, praegu põhikoolina Viljandi Kesklinna Kooli nime all. Selles koolis on õppinud klaasitööstur Johannes Lorup, keelemees Pent Nurmekund, ajaloomuuseumi arhivaar Sirje Annist jpt.

Birkenruh’ maagümnaasiumi hoone Võnnus. Autori foto.

1802 algas Venemaa haridussüsteemi reform. Loodi haridusministeerium, millele allusid õpperingkonnad, mille keskusteks omakorda said ülikoolid. Kubermangulinnades asutati kubermangugümnaasiumid. Balti rüütelkondade eestvõttel taasavati Tartus ülikool, Landesuniversität, mis aga muudeti juba samal aastal riiklikuks (keiserlikuks) ülikooliks. Tallinnas oli sel ajal kaks gümnaasiumiharidust andvat õppeasutust: 1805. aastal Eestimaa kubermangugümnaasiumiks nimetatud Gustav Adolfi Gümnaasium ning Eestimaa Rüütli- ja Toomkool. Kubermangugümnaasiumi puhul oli tegemist riikliku, toomkooli puhul maaomavalitsuse ehk rüütelkonna poolt ülalpeetava õppeasutusega. Samasugused rüütelkonnagümnaasiumid juba tegutsesid või rajatati ka Liivi- ja Kuramaal (Viljandis, Bērzaines, Jelgavas ja Kuldīgas). Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangu gümnaasiumid kuulusid Tartu õpperingkonda, mille keskuseks oli Tartu ülikool.

Lisaks kahele eelnimetatud õppeasutusele – kubermangugümnaasiumile ning rüütli- ja toomkoolile hakati Tallinna uusi gümnaasiume rajama alles 19. sajandi II poolel.

F. Chevalier. Toomkooli direktori Aleksander Plate (1807–1865) portree. Litograafia. AM G 3735

Alexander Plate sündis Viiburis. Toomkoolis alustas ta tööd 1830. aastal. Tema 23-aastase direktoriks oleku aja jooksul laiendati kooli raamatukogu ja füüsikakabinetti ning püstitati uus koolihoone (1845). Kaasaegsed hindasid Alexander Plate teravat mõistust, teotahet ja erudeeritust oma valdkonnas - klassikalises filoloogias, aga samuti ka tema head ärivaistu ja elutarkust. Plate suhtus õpilastesse empaatiaga, tema iseloomujooned tagasid talle edu ja lugupidamise nii õpilaste kui ka õpetajate hulgas.

Toomkooli abiturientide märk. AM PK 12226.

Toomkooli päevik: Secunda, 1846–47. AM D 133.1.51

AM D 133.1.58.

Lehekülg toomkooli päevikust, milles on järgmised lahtrid: puudumised, hoolsus ja käitumine, õppeaine. Päevikusse tegi märkmeid aineõpetaja ning sinna kanti nii kiitusi kui ka laitusi:

„Tiesenhausen, Uexküll segavad tundi. Carl Stackelberg vabandas. Al. Kalm ei olnud palvel. Uexküll ei ole tundideks piisavalt õppinud. Peale selle on ta ka tähelepanematu.“

1839. aastal oli toomkoolis õppemaks aadlike ja vaimulike poegadel 11, teistele 15 hõberubla semestris, 1852. aastal aadlike ja vaimulike poegadel 30, teistest seisusest õppuritel 50 hõberubla aastas. 1860. aastal õppemaks võrdsustati ja seisusest hoolimata tuli maksta 40, alates 1878. aastast 60 hõberubla aastas. Selline õppemaks jäi kehtima kuni kooli sulgemiseni 1893. aastal.

Eduard Pabst oli toomkooli antiikajaloo ja klassikaliste keelte õpetaja. Ta oli Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige ja ühingu raamatukoguhoidja. Pabst publitseeris Eesti- ja Liivimaa ajalooallikaid, ta algatas Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands (1868) väljaandmise, tõlkis alamsaksa keelest Russowi „Liivimaa kroonika“ (Reval, 1845) ning ladina keelest Läti Hendriku kroonika (Reval, 1867).

Tallinnas erinevalt Tartust ei olnud ülikooli ja siinne haritlaskond koondus 1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu ümber, mille 38 asutajaliikmest kuus olid gümnaasiumi ja kuus toomkooli õpetajad.

„Kuigi kubermangugümnaasiumi ja toomkooli õpilaste vahel valitses ammust ajast vastastikune upsakus, elasid mõlema kooli õpetajad 1830. ja 1840. aastail omavahel heas ja sageli sõbralikus läbikäimises“, kirjutab publitsist ja kunstnik, EKÜ muuseumi initsiaator Leopold von Pezold. Gümnaasiumi vilistlane Gotthard Hansen aga pajatab oma mälestustes lõbusaid lugusid gümnaasiumi ja toomkooli õpilaste vahelistest löömingutest linna kaitserajatistel.

Koolimälestusi leiame veel paljude kuulsate toomkooli kasvandike – loodusteadlase Karl Ernst von Baeri, Georg Julius Schultz-Bertrami (pseudonüüm Dr. Bertram), rüütelkonna peamehe parun Eduard Dellingshauseni jmt. raamatuist. Ühed värvikamad kirjeldused toomkooli-ajast pärinevad Otto von Grünewaldilt: koolipoisid on nagu poisid ikka, täis ettevõtlikkust, elurõõmu ja vaba luulelendu. Üks secunda poiss kirjutas luuletuse oma muljetest hommikupalvuselt, millega toomkoolis koolipäeva alustati. Laulu jäädvustas ta ka toonaseid õpetajad. Saksa keelest tõlkis värsid toomkooli 2019. aasta juubelinäituse jaoks kolleeg Ivar Leimus.

Fotod toomkooli albumist: õpetajad Häubler, Sallmann ja Fleischer.

Toomkooli abituriendid väljasõidul. Abiturientenschmor kell kuus hommikul. 1889. AM F 13198

• Head õpetajate päeva ja toredaid koolitunde kõigile õpetajatele!