Lugemine on oskus nagu iga teine, mida tuleb õppida ja harjutada. Abiks on siin lugema õppimise raamat ehk aabits. Tarkusekuul on põhjust heita pilk meie emakeelse aabitsa-raamatu pikka ja väärikasse lukku.

FORSELIUSE AABITS

Vanim eestikeelne aabits on ilmselt 1641. aastal ilmunud pastor Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal” aabitsaks kohandatud versiooni, millest ei ole säilinud ühtegi eksemplari. Eestlaste lugemisoskusele see trükis siiski olulist mõju ei avaldanud, sest polnud ei emakeelseid koole ega koolmeistreid.
Tähtsamaks verstapostiks siinse hariduselu alguses on Harju-Madise pastori poja, Wittenbergi ülikoolis õppinud, Bengt Gottfried Forseliuse (1660?-1688) tegevus, kes 1684. aastal asutas Tartus Piiskopi mõisas uudse kooli eesti poistele. Hiljem Forseliuse seminarina tuntuks saanud õppeasutuses hakati ette valmistama köstreid ja koolmeistreid.



Euroopas hariduse saanud Forselius otsustas laste lugema õpetamiseks kasutusele võtta oma aja moodsaima metoodika - õpetada häälikuid veerimise ehk häälimise järgi, jättes kõrvale senise, tähenimedest lähtuva õpetuse. Lisaks kohandas ta õigekirja nii, et see vastaks täpsemalt hääldusele. Forseliuse koostatud aabits, mis esmakordselt trükiti kas 1685. või 1686. aastal, mängis eestlaste edasises lugemise omandamises juba olulist rolli, sest seminaris jõudis uudse aabitsa toel hariduse saada umbes 160 poissi, kellest 50 hiljem omakorda koolmeistrite ja köstritena oma õpetaja tegevust jätkasid. Paraku jäi Forseliuse enda haridustöö lühikeseks, kuna 1688. aastal, olles tagasiteel Rootsi kuninga juurest, uppus tema laev Läänemere sügistormis.

Legendaarne Forseliuse aabits ongi vanim, mis tänaseni säilinud. Lundi ülikooli raamatukogu kollektsiooni kuulub konvoluut, millesse on köidetud Forseliuse aabitsa 1694. aastal ilmunud põhjaeestikeelne ja 1698. aastal ilmunud lõunaeestikeelne kordustrükk. Forseliuse aabitsa arvatavalt veelgi varasemad, kuid kahjuks dateerimata, kordustrükid on aga peidus konvoluudis, mida säilitatakse Gottfried Wilhelm Leibnizi raamatukogus Hannoveris.



Alates 2017. aastast võib Lundi ülikooli raamatukogu ainulaadset konvoluuti näha Eesti Rahvamuuseumi püsiekspositsioonis.

MASINGU AABITS - KÄSIRAAMAT LUGEMISE ÕPETAJATELE

Järgmine suur murrang lugema õpetamises saabus sajand hiljem - 1795. aastal, kui ilmus Otto Wilhelm Masingu (1763-1832) koostatud aabits "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad luggema öppida".


See oli esimene tiitellehega aabits, mis sisaldas ka õpetust, kuidas lugema õpetada. Ehkki pealkirjast võiks arvata, nagu oleks tegemist olnud ärksamatele lastele suunatud õppevahendiga, oli see pigem siiski käsiraamatuks lugemise õpetajatele. Masing pidas oluliseks, et lugema tuleks lapsi õpetada võimalikult varakult, et õige aeg mööda ei läheks. Samas manitses ta, et lapsi ei sunnitaks lugema muude tegevuste ajal või ei tehtaks seda liiga pikka aega järjest, sest nii võivad lapsed kiiresti tüdineda. Edukuse üheks võtmeks pidas ta aga karistamise asemel kiitmist "Ärge ridelge nendega, waid olge tassased ja härdada nende wasto, kui nemmad loewad". Sama aabitsa hilisemas kordustrükist, 1823. aastal ilmunud "Täielises ABD-Ramatus", on Masing esmakordselt tähtede hulka lisanud ka "õ".

ESIMENE (KUKE)-AABITS

Kuke pildiga aabitsad on levinud paljudes kristliku kultuuriga maades, sest "kikerikii" äratas rumaluseunest ja ärgitas hoolsusele. Nii on see olnud ka Eestis aabitsa algusaegadest peale. Aabitsa lõpust tiitellehele kolis kukk 1845. aastal Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliikme ja tõlkija Carl Gottlieb Reinthali (1797-1872) sulest ilmunud tartumurdelises väljaandes " Tarto maa-keele Abits". Ühtlasi oli see uut kirjaviisi kasutav lugemisõpik esimene, mille pealkirjas sisaldus sõna "aabits".

KÕIK LUGEMA

Ärkamisaja üks võtmefiguure, Torma kihelkonnakooli õpetaja Carl Robert Jakobsoni, lisas aga meie aabitsalukku uue ja pöördelise lehekülje. Jakobsoni oma kulul 1867. aastal välja antud "Uus aabitsaraamat, kus viiekümne päävaga lugema ja kirjutama võib õppida", õpetas lugema häälikumeetodil ehk heliveerimist kasutades. Uut õpperaamatut järgides, võis lugemise selgeks saada senise paari aasta asemel juba mõne kuuga. Nii muutus keerukas ja aega nõudev protsess, mis alati sihile ei viinud, kättesaadavaks juba kõigile. Just Jakobsoni aabits pani oma lihtsuses lugema pea iga eestlase.
Laialdane lugemisoskus ja sellega kaasnev üleüldine haritus olid olulisteks märksõnadeks meie rahvusriigi sünni- ning kujunemisloos. Tark rahvas teadis, mille poole püüelda. Kindlasti oli varane üldine lugemisoskus üheks põhjuseks, miks aabitsatest ka hilisemal ajal ei saanud ideoloogilist relva ühegi võimu käes.

Eestikeelseid aabitsaid on tänaseks välja antud arvukalt ning väikese vahega ilmub jälle mõni uus, ilusam ja parema metoodikaga. Otsigem tarkuse kuul kappidest välja oma vanad aabitsad ning vahet ei ole, kas kaanel on ilutsemas kukk, mõmmi, pioneer või Poku. Lugema õppimiseks sobivad need kõik, kui koos kõvasti „häälida“ ja siis ohtrasti kiitust jagada.

Aabitsaid Eesti Ajaloomuuseumi kollektsioonist: