Alustuseks küsimus tarkadele: mis on ühist littidel, lattidel ja estidel?

Vastus: need kõik olid Balti riikide rahvuslike vääringute nimetused.

Kuidas nii? Kiirpilk vikipeediasse reedab, et tõepoolest – litid olid kasutusel Leedus ja latid Lätis, mis meie kõrvadele tundub ka igati loogiline. Aga estid? Eesti rahatähed? Niisuguseid pole vist ju keegi näinud?

Tõsi ta on, selliseid rahasid ei tehtudki, ei meil ega mujal. Aga niisugune plaan ometi oli. Ja sündis see aastal 1927, ajal, kui Eestis käisid hoogsad ettevalmistused uue, kullal põhineva vääringu juurutamiseks. Vana, juba aastaid käibinud Eesti mark oli oma aja ära elanud ja muutunud odavaks paberitükiks. Mis kõige halvem – marga väärtus polnud garanteeritud mitte mingi laiemalt tunnustatud tagatisega. Selle kurss sõltus vaid riigi valuutavarudest, ei olnud püsiv ja liikus reeglina allamäge. Olukorras, kus homne inflatsioon oli kindel nagu päikesetõus, osutus kasulikuks võtta pidevalt võlgu, sest tagasi maksta tuli alati vähem kui laenatud. Riigi valuutavarud olid otsakorral, ähvardas hüperinflatsioon ehk marga vabalangus, teisisõnu väärtusetuks muutumine.

Ebastabiilne raha seadis ohtu riigi majanduse ja väliskaubanduse, koguni riikliku julgeoleku. Revolutsiooni vapustustest taastuv idanaaber valmistas ette maailmarevolutsiooni, mille üheks viimastest lõppakordidest oli Tallinnas 1. detsembril 1924 liiva jooksnud mässukatse. Ent me ei tea, kas see olekski nii haledasti lõppenud, kui mitte rahandusminister Otto Strandman poleks sama aasta suvel läbi surnud seaduse, mis lõpetas laenuralli. Kõik võlad arvestati ümber kindlasse valuutasse (nn võlgade valoriseerimine) ja spekulantidele tulu tõotanud mänguruum kaotati. Juhtumisi vastas Rootsi kroon sel ajal enam-vähem täpselt 100 Eesti margale ja nõnda hakkaski see omaaegne virtuaalraha (mida mündi ega kupüüri kujul ei eksisteerinud) kandma krooni nime ning võrduma 100 margaga. Et see oli Eesti ainus kindel rahandusinstrument, hakati krooni rakendama ka mujal, näiteks väliskaubanduslepinguis.

Eesti oli oma rahaasjade korraldamisel olnud oma lõunapoolsetest saatusekaaslastest ühtpidi nobedam, kuid teistpidi jälle pikaldasem. Kiirem seetõttu, et oma marga saime juba 1919. aastal, samas kui Leedus kehtisid ametliku vääringuna veel tükk aega Esimese maailmasõja ajal trükitud Ida Laenukassa (Darlehnskasse Ober-Ost) rahatähed, Lätis aga vahevaluutana mõeldud rublised ehk läti keeli rublad. Kuid 1922. aastal korraldasid mõlemad meie lõunanaabrid rahareformi ja seadsid oma vääringu kulla alusele. Nõnda sündisidki litid ja latid, suupärase ja nii lähematele kui ka kaugematele naabritele arusaadava nimega rahatähed. Mis aga kõige olulisem – Leedu ja Läti rahandus seisis nüüd suhteliselt kindlal pinnal, vähemalt omaaegsete vaadete järgi.

Eestis aga kehtis endiselt katteta mark. Pikkamööda hakkas Eesti rahanduse nigel olukord muret valmistama mitte ainuüksi meie oma asjatundjatele, vaid ka Rahvasteliidu ekspertidele. Asju vaeti kodu- ja välismaal ning viimaks võeti 1927. aastal vastu Eesti rahaseadus, mis kehtestas uue rahaühiku. Selle kullasisaldus jäi samaks nagu Rootsi kroonil ja tollel põhinenud Eesti virtuaalkroonil, ümmarguselt 0,4 g kollast väärismetalli, kuid nime osas läksid seisukohad lahku. Keelemehed nagu Andrus Saareste ja Johannes Voldemar Veski, hädaga pooleks koguni Johannes Aavik pooldasid lätlaste-leedulaste eeskujul rahvusnimest tuletatud esti. Teised panid ette kuldareid, taaldereid ja muud padurahvuslikku, aga ka proletaarse adra. Reformi sisust palju ei kõneldud, see oli arusaadav vähestele.

Võitis siiski terve mõistus või õigemini meie väliskaubanduse partnerite protest, kes nägid juba harjumuseks saanud kroonist taandumises ohtu oma tehingutele. Terasemad irvhambad märkisid ka, et est tähendas nii saksa kui ka rootsi, kohati koguni vene keeles lihtsalt eestlast ja nõnda oleks mõni kits või lehm võõrkeeles rohkem väärt olnud kui mitu rahvuskaaslast.

Seega pandi Eestis kehtima kroon. Uued rahatähed, kõigepealt 10-kroonised kupüürid pidid ringlusse jõudma 1. jaanuaril 1928, ent nende valmistamine venis septembrini. Vahepeal täitsid kroonide aset ületrükiga varustatud 100-margased. Kuid pikkamööda sujus kõik. Ühtejärge veeresid Riigi Trükikojast Niine tänaval välja veoautod värvilõhnaliste kupüüridega Günther Reindorffi suurepärases kujunduses – algul kümnesed, siis viiekümnesed, viiesed, kahekümnesed ja viimaks sajased. 1936. aastaks oli Eesti pangatähtede seeria valmis.

Sama toimus naabrite juures. Käibele lasti üha uusi pangatähti, kusjuures lätlastel oli nende kujundamiseks võtta veel kraadi võrra kõvem mees kui meie Reindorff – nimelt Rihards Zarinš, kes enne revolutsiooni juhatas tsaarivene pangatähtede valmistamist ja oli neist osa ka kujundanud. Põgenenud punauttu mattunud Petrogradist, ei mallanud ta Läti piirivalvuritelegi seletusi anda. Sõnas vaid: „Mul on kiire, ma pean Läti raha tegema“, ja kihutas Riia poole, kus alustaski viibimata tööd.

Kui oma raha saamislugu oli igal Balti riigil erinev, siis selle lõpp ühine. Kurikuulsal 25. märtsil, kuid mitte 1949., vaid juba 1941. aastal, kuulutati endiste iseseisvate Balti riikide rahvusvääringud kehtetuks. Rahana kõlbasid siitpeale vaid Nõukogude Liidu tšervoonetsid (10-rublased), rublad ja kopikad. Kui lühikest aega kestnud punavõimu asendas pruun, ei toonud see tagasi ei litte, latte ega kroone. Rublade kõrval pandi käibele nukrates toonides riigimargad, mis tegelikult olid seda kõigest nime poolest ja mida emiteeriti vaid Saksa okupeeritud idaalade tarbeks. Noid võis trükkida inflatsiooni kartmata – see poleks riigisakslasi puudutanud. Nende jaoks hoiti päris Reichsmark.

Ent miski pole igavene. Suur-Saksamaa kadus 1945. aastal ajaloo näitelavalt ja koos temaga ka asendusmargad. Baltikumi jaoks jätkus pikk okupatsiooniöö, mida valgustasid sinised viie- ja punased kümnerublased, pruunidest ühe- ja rohelistest kolmestest kõnelemata. Hea, kui neidki jagus. Alles iseseisvuse taastamine 1990. aastate alguses tõi rahvusvääringud tagasi. Eesti pani krooni uuesti käibima 1992., lätlased lati ja leedulased liti 1993. aastal. Taas alustasime meie oma rahaga pisut varem, kuna naabrid eelistasid läbi käia rubliste-talonaste vaheetapi. Ent lõppkokkuvõttes jõudsime eurosadamasse kõik – Eesti 2011., Läti 2014. ja Leedu 2015. aastal.

Niisiis on Balti riikide rahvusvääringud käinud läbi enam kui sajandipikkuse teekonna, mis on endast maha jätnud arvukalt kõnekaid tunnistajaid – paberrahasid ja münte. Nüüd, euro suhteliselt turvalises kaisus (pole põhjust arvata, et viimase paari aasta inflatsioon on midagi enneolematut) võime rahulikult, sine ira et studio, käidud teele tagasi vaadata. Imetleda meie eelkäijate energiat, pealehakkamist ja loomevaimu, kui tühjalt kohalt rajati riik ja selle rahandus, tehti sõna otseses mõttes mõne kuuga valmis käibevahendid ja pandi need ühiskonna hüvanguks tööle.

Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis avatud olev suurnäitus on ainulaadne kolme sõsarriigi rahatähti nii laialdaselt tutvustav väljapanek (eelmine ja palju tagasihoidlikum leidis aset aastal 1990). Näitus avati Vilniuses möödunud aasta septembris. Sealt rändas see edasi Riiga ja jõudis käesoleva aasta juunis Tallinna. Esimest (ja võib-olla ka viimast) korda näeb tavakülastaja üliharuldasi kupüüre, mida maailmas on teada vaid üks-kaks eksemplari, ainukest garanteeritult autentset Eesti 10-margast münti aastast 1926, unikaalseid rahakavandeid ja mündimudeleid. Ei puudu Vene partisani verepritsmed Nõukogude rahatähtedel ega Pätsi portreega kullast tukat. Külastajaile jagub nostalgia- ja avastamisrõõmu 10. detsembrini.

KIIRUSTAGE, KODANIKUD, VEEL JÕUATE!

• Külasta näituse veebilehte.