Melanie Kaarma on peamiselt tuntud moe- ja rahvariiete valdkonnas, suurteose „Eesti rahvarõivad“ kaasautorina (M. Kaarma, A. Voolmaa, Eesti Raamat, 1981). Vähem teatakse tema tehtud kostüümikujundusi teatrilavastustele.


Melanie Kaarma õppis aastatel 1940–1942 Valga Naiskutsekoolis naiskäsitööd (õmblemist, tikkimist, kudumist jm, lisaks moodi ja moejoonistamist). Tema sealne õpetaja, tekstiili- ja kostüümikunstnik Leida Klaus, julgustas Melaniet edasi õppima Riigi Rakenduskunsti Koolis (tänane Eesti Kunstiakadeemia, EKA), kus oli moe ja teatrikostüümi eriala õpetajaks Natalie Mei.


Koolitöid


Melanie Kaarma lõpetas 1948. aastal Tallinna Riikliku Tarbekunstiinstituudi (tänane EKA) kunstilise kostüümi eriala kahe diplomitööga. Esimene neist käsitles riidemustreid ja kleite ning teiseks olid kostüümikavandid ooperile „Traviata“, mis jõudis lavale 1950. aastal Aleksandr Vineri lavastuses.
Kultuur ja elu. Märts. 2.1995. Mirjam Peili intervjuu Melanie Kaarmaga.

„Violetta jaoks mõtlesin kõik kleidid mustvalges gammas, muud tegelased ja koor olid värvilised. Lavastajale, Aleksandr Vinerile need meeldisid ja minu kostüümid jõudsid lavale. Violettat laulsid siis Elsa Maasik ja Veera Nelus, Alfredot Martin Taras. Teatritöö on mulle alati väga meeldinud, peale „Traviatat“ kutsuti mind Vanemuise teatrisse, seal tegin ühe aastaga kümme lavastust. Kole kiire oli, olin mehele käinud ja ootasin parasjagu last – kartsin, et pärast ei saa ju enam Tartu-Tallinna vahet sõita. Mõnele etendusele tuli teha kogu lavakujundus, mööblijoonised kaasa arvatud“.

1962. aastal tuli välja Melanie Kaarma kostüümikujundusega „Traviata“ juba Aleksandr Vineri ja Udo Väljaotsa lavastuses. Lavakujundus Uno Kärbiselt.


Lavastused Teatris Vanemuine

Pärast lõpetamist kutsuti Melanie Kaarma Vanemuise teatrisse, kus ta tegi aastatel 1949–1950 peamiselt kostüümikujundusi.



Lavakujundused tegi Kaarma Vanemuise lavastustele „Põikpead“ ja „Kretšinski pulm“. Kujundusgraafikust tütre Mari Kaarma sõnul on arvatavasti vabakäega joonistatud lavakujunduse kavandid teostanud Melanie Kaarma ise. Aga võib arvata, et mööblijoonised ja joonlauaga joonistatud lavakavandid aitas teha tema abikaasast mööblikunstnik Voldemar Kaarma.

Mari Kaarma mälestused: „Isa aitas ema palju tehnilise külje poolt: kleepis planšette, teritas pliiatseid ja korraldas kodust elu. Tööde lõpetamisel tuli ka öösiti üleval olla, siis ikka isa kruttis raadiot ja otsis välismaa jaamadest ilusat muusikat.“




Operetikostüüm „Vanemuises“ sõjajärgseil aastail. Ene Lamp. Kunst 1961 nr 3, lk17.
„Tema (Kaarma) loodud kavandeid J. Straussi operetile «Nahkhiir» iseloomustab peen värvimeel. Maitsekalt on kunstnik lahendanud rõivastusesemete ja detailide vastastikuse sobivuse. Kostüümijoonistuste siluett on paindlik ja graatsiline. Üksiku, näiliselt juhusliku detailiga oskab kunstnik rõivastuse üldpilti elavamaks ja mitmekesisemaks muuta, olgu selleks siis kasutatud eredat kübarasulge või taskust hooletult väljaulatuvat rätikut. M. Lõhmuse kavandeis näeme eriti selgesti kunstniku oskust kostüümi lõike kaudu alla kriipsutada osatäitja füüsilisi eeldusi. «Nahkhiire» kostüümid rõhutavad saledate nõtkepihaliste naisfiguuride graatsiat, mis harmoneerub hästi Straussi muusikaga. Oma elegantsi ja peenusega tõusevad «Nahkhiire» kostüümid esile «Vanemuise» nende aastate kostüümilahenduste tagasihoidlikust ja kainest üldpildist.„


Rahvusooper Estonia
1949. aastal tegi Melanie Kaarma kostüümikujundusi ka Estonia teatri lavastustele. Kaarma armastas teatrit, kuigi töö teatris jäi lühikeseks: teatritöösse tegi pausi pere loomine ja aktiivne moetöö.


Hiljem tegi Kaarma kujundusi veel kahele Estonia lavastusele: „Minu veetlev leedi“ (1963) ja „Kaks kevadpäeva“ (1978).


Panso käe all välja tulnud muusikalis särasid Linda Rummo (Eliza Doolittle) ja Endel Pärn (Henry Higgins). Tegu oli ühe Eesti teatriloo tipplavastusega. Kaarma oli sellest tööst väga vaimustunud ja innustunud.


Tütar Mari Kaarma mälestused: „Sinna otsiti just moekunstniku taustaga kunstnikku. Ema ju oligi ennekõike moekunstnik ja moeillustraator. Sel ajal oli ta aga hõivatud rahvarõivaraamatuga. Koos etnograaf Aino Voolmaaga oli käsil põhjaliku ja töömahuka rahvarõivaraamatu tegemine („Eesti rahvarõivad“, ilmus 1981), nii et ema kõhkles väga, kas ta söandab mingi teise töö vahele võtta. Siiski võttis. Peaosas oli seal Helgi Sallo, kellel oli vaja väga kiiresti kostüüme vahetada ja ema pidi siis nuputama, millised riided seda kõike võimaldaksid“.

„Kaks kevadpäeva ehk Kõike ei saa programmeerida“ oli Melanie Kaarma viimane teatritöö.

3. maist 2023. aastal on teatrikostüümide kavandite näitus „Melanie Kaarma 100. Kostüüm rambivalguses“ Rahvusooper Estonia I rõdu jalutusgaleriis. Näitus valmis Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi/SA Eesti Ajaloomuuseum, Rahvusooper Estonia, Teater Vanemuine koostööna.

Melanie Kaarma annetas eluajal suure osa oma teatrikavanditest Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile. Näituse tegemise ajal tõi tütar mõned koolitööd ja lavastuste kavandid juurde. Kogus olevad 159 kavandit on digiteeritud ning need leiab autori nime järgi Eesti Muuseumide Infosüsteemis MuIS (www.muis.ee). Teater Vanemuise lavastuste kavandid on hoitud teatris.

Muuseumi kavanditekogu on rikkalik ning esindatud on suur osa eesti teatrikunstnikke alates 20. sajandi algusest.